Viimasest kokkuvõttest on möödunud hulk kilomeetreid ja aeg on taas teha pisike kokkuvõtte tehtud, nähtust ja kogetust.

Mai-Juuni

Mai kuuga saabus lõpuks kergendus, sest tohtis taas rühmatrenne teha ja milline nauding see oli. Üksi ikka pusid aga kambas läheb trenn lenneldes. Ilmad soosisid igati treeninguid ja motivatsioon oli suur ja vorm tundus paranevat iga nädalaga, muidugi kui oled mõned aastad seanahka vedanud, siis kipub see nii olema, et alguses vormi kõver liigub paremini.

Igatahes, kuna mais ja juunis sai kõvasti trenni vihutud ja tunne oli mega, siis oli aeg asuda faasi number kaks ja testida lisaks kehale ka vaimu, sest maraton siiski nõuab ka vaimset tugevust.

Selleks testiks tundus ideaalne juuli alguses toimunud seiklusretk nimega Expedition Estonia, mis kulges Setomaalt Virumaale. Plaan oli ratta ja kanuuga läbida 270 km läbi kauni kodumaa. 

Retk oligi korralik seiklus nagu oli lubatud. Rajal sai oldud ca 28,5 h järjest ning läbitud sai selle ajaga kokku 298 km, millest ca 25 km oli kanuud ning ülejäänud „rattaga“. Miks rattaga on jutumärkides, sest seiklused ei toimu ainult mõnusatel teedel. Boonusena sain siis teha ka muud kehalist trenni, tassides ratast läbi soode, rabade, raiesmike, tihnikute ja ojade aga olgem ausad, see tassimine päästis kindlasti tagumiku ja muda oli meeldivaks raviks jalgadele. Võrratu kogemus, mis pani mõtlema, kas ratas on liiga raske või ise liiga nõrk ning tõdemus, et tulevikus tuleks siiski enne sellist üritust rattaga mõned sajad kilomeetrid kindlasti trenni teha, et läheks lihtsamalt.

Samas, retke eesmärk sai täidetud ja tundus nagu ka vaim on võimeline võtma vastu väljakutset nimega Tallinna Maraton.

Ulja peaga, kui juba härjal sarvist haaratud, oli kohe peas ka järgmine idee, et miks mitte osaleda ka Viljandis Jüri Lossmanni jooksul, mis toimus nädalake peale seiklust. Vorm oli eelnevatel treeningutel hea olnud ning plaan sai optimistlik pandud, aga see optimism oli seekord ennatlik. Rajal olles tahe liikuda oli suur aga keha lihtsalt ei läinud kaasa. See tõmbas motivatsiooni kõvasti alla, sest kuidas saab olla, et alles mõni nädal varem oli minek missugune ja nüüd lihtsalt ei jõua liikuda. Tagantjärgi analüüs oli, et keha polnud taastunud seiklusretkest, jalgadel oli suurem koormus kui eeldasime.

Õnneks taaskord oli rühmatrenn nädal hiljem, mis tuju jälle parandas. Trennis tundsin taas, et olen liikumas õigel suunal ja asusin jälle usinasti treeningutele, kuniks juuli lõpus arvas üks pisike herilane, et täpselt peale trenni on õige aeg mulle üks ergutav sutsakas säärde teha. Sutsu tagajärjel siis oli õhtuks jalg 1,5 korda laiem ja oli tunne, et sellise muskliga saaks isegi jõusaalis kiita. Igatahes läks nädalake enne, kui paistetus ja lilla laik kadusid.

Tagasi trennis oli jälle motivatsioon suur, sest oli juba nädalake pausi ja kehale meeldib liikuda.

Trenni esimesel kilomeetril kuulsin siis kuidas samas koha juures, kus herilane mulle energiat süstida üritas, käis klõps ja jalg oli tuim.  Arst kinnitas diagnoosiks lihasrebendi.

Mõru on see sellepärast, sest kõik liikus soovitud suunas, aga elu teeb korrektuure ja annab ka karmilt märku, et puhka vahest. Nüüd siis ootan kannatamatult, millal jälle rajale saab, aga ka arvestan, et vigastus tuleb välja ravida, et saaks tulla tugevamana tagasi. 

Maraton ei ole sprint ja küll ta tuleb, kus ta pääseb.

Avafoto autor Mallor Malmre.

Meelis valmistub maratoniks klubis FB Jooksmine ja teda juhendab Kaupo Tiislär.