Aeg on teha taas pisike kokkuvõtte, kuidas raskekaallase areng on läinud.

Veebruar oli super, käisin regulaarselt rühmatrennides ja ajasin treeningplaanil näpuga järge. Saime lahedad CEP sokid ja säärised  ning uhiuued Nike papud. Hea ja uue varustusega motivatsioon ikka kerkib. Lisaks toimus ka team’i esimene ühistreening. Kõik täis positiivset energiat ja täis tahet püüdlemaks eesmärgi poole.

Nagu ütlesin, veebruar oli super! Rütm oli sees ja trennid lendasid.

Märtsis saabus esimene tagasilöök treeningutes, oli vaja olla lähetuses ja peale pikki väsitavaid päevi lihtsalt kehas ei olnud jaksu minna trenni. Vara üles ja hilja voodi rütm ei soosi just sporti.

Boonusena sain ka mingi imeliku allergia, mis siis keeras kõik selle hea tuhina nulli.

Järgnes eriolukord riigis, mis pani veel enam hindama rühmatrenne ja treenimist seltskonnas.

Märtsi keskel uuesti uutes oludes treenima asudes oli tunne nagu selle paari nädalaga oleksin liikunud ajas mitu kuud tagasi.

Raske oli jälle alustada ja veel raskem oli siis üksinda joosta või noh  joosta tundus veel ok, aga teha lõike ja harjutusi üksi oli ikka kordades raskem.

Vaikselt ennast sundides hakkas taas enesetunne paranema ning treeningud muutusid tänu sellele mõnusamaks. Harjutusi on endiselt üksi igav teha.

Aprill on olnud väga produktiivne, ilmad on head ja kilomeetreid järjest koguneb.

Oli isegi idee testida ennast mingil võistlusel, et näha kuidas seis. Sellega on nii nagu ta on ehk siis reaalselt ei ole võimalik seda teostada.

Tuleb vist ajaga kaasas käia ja vaadata virtuaaljooksu poole. Hetkel mõtlen, et imelik üksinda kuskil pingutada, sest üksi joostes ei hinga ju keegi kuklasse, ei saa pundis olla ega pole ka kedagi ees  jälitada (püüda) ning raske on kujutada ette viimaste meetrite pingutust, et äkki  saan kellestki veel mööda.

Kes ei proovi, see ei saa ka targemaks. Seega, tuleb taas üle varju veel hüpata, mis on endiselt veel suur.

Siit eelneva põhjal saan nüüd öelda, et kui alustad üle pika aja taas treenimist, siis liitu rühmatrenniga ja treenimine läheb palju valutumalt.

Rühmatreeningud aitavad meeletult ja tänu nendele tekib distsipliin, et kuidas sa ikka jätad trenni minemata, kui treener ja toredad treeningkaaslased ootavad. Lisaks olgem ausad ega üksi väga neid imelikke harjutusi, lõike ja ÜKE’t teha ei viitsi või kui teed, siis ikka kergemalt. Kuid nähes kuidas teised koos sinuga seda teevad, motiveerib see ka ennast rohkem pingutama.

Lisaks treener näitab ka kuidas harjutusi õigesti teha ning lihtne on anda otse tagasisidet või küsida muid olulisi küsimusi.

Treener hoiab ka silma peal, kui tahe juba läheb suuremaks ja kui vorm seda lubab ning ei lase sul endale liiga teha.

Tuleb pea püsti hoida ja treenida üksi, kuni olukord paraneb ning taas seltskonnas trenne nautida saab.

Ja tundub, et pilve tagant hakkab jälle päike paistma.

Meelis Kadak valmistub Tallinna maratoniks klubis FB Jooksmine Kaupo Tiisläri juhendamisel

Fotod: Mallor Malmre