Stockholmi maratoni start. Olen koos 20 000 jooksjaga stardikoridoris ja kuulan, kuidas teadustaja juba mitmendat korda teadustab, et tänavune maraton on kõigi aegade suurim Stockholmi maraton. Minust paremal seisab üks 25ne meesjooksja ja filmib end telefoniga. Naeratab ja räägib midagi oma telefoni. Temast paremal on üks 25ne naisjooksja, kes filmib sedasama meesjooksjat. Peab vist kuulus mees olema, kui sind korraga kahest mobiilist filmitakse.

Loomulikult olen ka ise end maratonirajal filminud. Ja teisi jooksjaid ja publikut. New Yorgi maratonil näiteks. Või siis Londonis, kui minust üks suur puu mööda jooksis. Pärast muidugi selgus, et see oli hoopis puuks kostümeeritud jooksja. Ent Stockholmis olen stardis juba kaheksandat või üheksandat korda ehk mida ma siin ikka filmin.

Minust vasakut kätt on stardikoridoris üks teine noormees. Hüppab maast kõrgele üles ja toob põlved rinnale. Sama liigutus, mida olen telekast olümpiamängudel 100 m stardis näinud. Mõtlen, et mis ta rapsib, ilm nii palav ju, pole mingit vajadust sooja teha, saati siis hüpata.

Stardihetkel kell 12 on sooja 21 kraadi. Hooaja alguses, mil keha pole veel kuumaga harjunud, on seda päris palju. Aklimatiseerumine võtab ikka nädala-poolteist. Vabatahtlikud pakuvad stardikoridoris topsiga vett. Võtan kolm topsi. Ühe topsi valan pähe, teise topsi rinnale ja kolmanda seljale. Läks kohe jahedamaks.

Kõlab stardipauk ning hakkame tasapisi stardijoone suunas kõndima. Paar minutit hiljem pääsen rajale ja tunnen ennast nagu laulupeol. Saan liikuda ainult ees-taga-paremal-vasakul olevate jooksjatega samas tempos, sest jooksjaid on lihtsalt sedavõrd palju. Osavõturekord ikkagi . . .  Kuna plaan on 42 km läbida jooks-kõnniga, siis mõtlen, et see saab vist täna keeruline olema.

Esimene joogipunkt. Võtan neli topsi vett. Ühe joon ära, ühe valan pähe, ühe rinnale, ühe seljale. Ei ole vaja, et keha kulutaks energiat jahutamisele. Seda energiat võiks jooksmiseks säästa. Sama strateegiaga läbin kogu maratoni ja palav tegelikult ei hakkagi. Eks ma olen palavaga korra ka katkestanud. Samuti Stockholmis. Tollal oli küll 30 kraadi.

10. kilomeeter. Olen jooks-kõnniga kerkinud 300 koha võrra. Ilmselt on need 300 kõndinud veelgi rohkem. Ühel hetkel jõuan järgi jooksjale, kes kirjutab messengeris sõnumit. Jookseb ja kirjutab. Ju siis oli vaja. Peaks ka teine kord märkmiku kaasa võtma. Jooksu ajal tuleb ju nii palju häid mõtteid.

12. kilomeeter. Minust paremal ees olev jooksja näeb publiku seas kena naist. Võimalik, et oligi oma naine. Jookseb diagonaali üle tee, risti minu eest läbi ja kallistab seda naist. Mõtlen, et kas peaks ka mõnda naist kallistama, kuid loobun. Äkkpidurdus võtab küll hoo maha, kuid las ta siis olla. Kus mul kiiret. Tema jaoks oli sel hetkel kallistamine ilmselt väga oluline.

13. kilomeeter. Teine mees kallistab raja ääres oma naist. Ühel hetkel saab kallistamisest isu täis ja ta naaseb rajale. Jälle vahetult minu ette. Jookseb ilma vaatamata diagonaali teiste jooksjate eest läbi, kes suruvad taas kord pidurid põhja, et mitte kokku põrgata.

14. kilomeeter. Oleme jõudnud kesklinna. Kuna ilm on ilus on raja ääres palju publikut. Ühel hetkel jääme seisma. Mitte kallistamiseks, aga selleks, et edasi liikuda enam ei saa. Tohoh, mis siis nüüd? Rong tuleb või? Hoopis pealtvaatajad jäid meile ette. Nimelt lasti inimesi üle tee lüüsidega. Juhiti jooksjad tee vasakusse serva ja seejärel paremasse serva, et linnakodanikud saaks vahepeal üle tee minna ehk suletakse korraks üks ja seejärel teine pool teest. Nüüd kahjuks sulgus kogu tee, sest publik ei jõudnud lihtsalt piisavalt kiiresti teisele poole teed.

15. kilomeeter. Tee ääres on mammi rattaga. Kuna jooksjaid on palju, on tal väga keeruline teed ületada. Lihtsalt ei teki seda võimalust. Ilmselt ühel hetkel võttis lihtsalt südame rindu, pani silmad kinni ja jooksis rattaga risti üle tee jooksjate eest läbi. Pole hullu. Keegi ei kukkunud ju.

16. kilomeeter. Spordiklubid ja sõpruskonnad on kaasa elama tulnud. Saan aru, et maraton ongi sel aastal seltskondlik üritus, sest sõpruskonnad on aeg-ajalt täiesti raja peal. Seal, kus muidu jooksjad.

17. kilomeeter. Üks tüüp näeb sõpra rajal jooksmas. Mõtleb, et pakub talle tuge. Hüppab jooksurajale, teksad jalas ning pikkade käistega ruuduline särk seljas, meenutab natuke Forrest Gumpi. Jookseb mõnisada meetrit edasi ja laseb sõbral üksi edasi minna. Jääb lihtsalt keset rada seisma. Ei noh, ega mul tõesti ei ole kiiret. Las ta siis seisab seal keset jooksurada. Ju tal oli vaja.

18. kilomeeter. Olen harjunud mõttega, et täna tuleb liikuda eesjooksjatega samas tempos ja hoida kokkupõrkamiste vältimiseks silmad lahti. No stresso.

19. kilomeeter. Näen rajal meest, keda stardis filmiti kahe mobiiliga. Mees on sellise näoga, et tahaks tagasi pöörata. Ilmselt on aru saanud, et möödas pole isegi mitte poolt distantsi. Naine, kes teda filmib, veenab meest ja edukalt. Klipp ju pooleli ja jälgijad ootavad uudiseid rajalt.

20. kilomeeter. Paljud jooksjad, kel stardis olid läikivad bemmid jalas, on miskipärast kõndima hakanud. Las nad siis kõnnivad. Tegelikult on kõndimine täiesti OK. Ma ise ka ju jooks-kõnnin.

21. kilomeeter. Üks poiss otsustab kõndima hakata. Jookseb-jookseb ja ühtäkki jääb seisma. Ilmselt väsimus tuli väga järsku. Poiss ei vaata ei paremale ega vasakule, taha hoopiski mitte. Lihtsalt jääb enne mind rajal seisma. Pole küll Tesla, kuid saan õnneks õigel hetkel pidama. Põikan kõndijast paremalt mööda.

22. kilomeeter. Väike küngas on rajale kerkinud. Vaatan, et päris paljud kõnnivad juba. Hakkan lugema ja jõuan neljakümneni. 40 jooksjat kõnnivad mäest üles. Vabandust, künkast.

23. kilomeeter. Tasapisi hakkab raja servas nägema jooksjaid, kes vajavad abi. Istuvad kõnnitee serval, venitavad säärelihaseid või on külili maas. Mõnda aitab kvalifitseeritud töötaja. Mõni saab ise oksendatud. On näha, et neil on raske.

24. kilomeeter. Vist on tegemist esimese kilomeetriga, kus saan täiesti vabalt omas tempos liikuda. Jooksen 300 meetrit, tõstan kaks kätt püsti, heidan pilgu üle õla paremale ja vasakule ning lähen kõnnitempole üle. 200 meetri pärast jätkan jälle jooksmisega. Oehh, kui mõnus!

25. kilomeeter. Kõhus hakkab keerama. Ilmselt hommikusöök. Võib olla energiageelidele ei meeldi see soojus. Näen küll WC-sid, kuid otsustan edasi joosta.

26. kilomeeter. Kahetsen otsust edasi joosta. Kõhus võiks avada metaanikaevanduse.

27. kilomeeter. Vt. 26. kilomeeter

28. kilomeeter. Lõpuks ometigi WC. Veedan seal kauem aega kui keskmine turist Patkuli vaateplatvormil. Imestan, et WC peale minu lahkumist veel sama koha peal on.

29. kilomeeter. Kas ma ikka käisin WCs?

30. kilomeeter. Ohoh, rajal on kuidagi ruumi tekkinud?

31. kilomeeter. Ei mäleta, millal viimati nägin maratonirajal nii palju kiirabisid ja arste ning pealtvaatajaid aitamas hätta sattunud jooksjaid.

32. kilomeeter. Stardist alates olen möödunud nii umbes tuhandest jooksjast, viimasel kümnel kilomeetril möödun teisest tuhandest. Olen küll oma eelmise aasta tulemusest 20 minutit aeglasem, kuid koht on protokollis paari tuhande jagu parem. Ilm.

33. kilomeeter. Issand, kui mõnus on joosta, kui jooksjaid lõpuks rajal vähem on!

34. kilomeeter. Ei näe enam ühtegi telefoniga sõnumeid saatvat jooksjat.

35. kilomeeter. Ei näe enam ühtegi telefoniga ennast filmivat jooksjat.

36. kilomeeter. Ei näe enam ühtegi rajal diagonaalselt liikuvat jooksjat.

37. kilomeeter. Jõuan jooks-kõnniga järele ühele noorele poisile. Noormees on vist õigem sõna. Jalas pikad mustad dressipüksid. Seljas musta värvi lühikeste käistega jooksusärk. Mütsi pole, kuid kui oleks, siis oleks ka see ilmselt musta värvi. Väljas on endiselt 22-23 kraadi sooja. Ma hakkan juba teda vaadates aurama.

38. kilomeeter. Joogipunktis valan taas kord endale kolm topsi vett pähe, rinnale, seljale ja ühe joon ka ära. Joogipunktide ümbrusse on tekkinud tõeline laga, sest paberist ühekordsed topsid on märjaga lagunenud. Keegi oleks otsekui toore muna keevasse vette löönud. Laga kleebib ennast tossude külge, sest joogipunktide ümbrus on ju märg. Vist on tõesti biolagunevad topsid. Lagunevad juba rajal ära-

39. kilomeeter. Huvitav palju täna katkestajaid oli?

40. kilomeeter. Kell ütleb, et olen küll juba 41 kilomeetrit nüüdseks jooksnud. Võib olla oli rajal kella jaoks kurve liiga palju. Võib olla lisas kilomeetri teistest jooksjatest mööda põikamine. On, mis on, ei ole kiiret.

41. kilomeeter. Publikut on mõnusalt palju. Õnneks on nad nüüd kenasti aedade-lintide taga ja ei kipu enam maratonirajale.

42. kilomeeter. Jõuame legendaarsele Stockholmi olümpiastaadionile. Tõstan käed ja saan kaela medali. Olen maratoni teisele poolele kulutanud esimesest 10 minutit rohkem aega. Oleks tahtnud ikka teise poole esimesest kiiremini läbida, kuid vahel siis sedasi.

Finiš. Kohtun taas 37nda kilomeetri noormehega, kes moodsalt musta riietunud. Küsib kas ma saaks tema veepudelil korgi maha keerata. Ta lihtsalt ei jõua. Mõni meeter kaugemal oksendab üks neiu täiest südamest. Ei hakka lähemalt uurima, kas ta sõi nii banaani, kui soolakurki või piirdus geelidega. Natuke hiljem talutavad vanemad oma tütart kodu poole. Tütar on jooksnud maratoni. Hetk tagasi seisis ja kõndis. Järgmisel hetkel on asfaldil külili maas. Jooksupidu missugune . . .

Kokkuvõtteks. Minu arust on see tore, et nii paljud on leidnud enda jaoks jooksmise. Uus põlvkond on kasvanud peale ja see paneb silma särama. Uusi jooksjaid on rohkem kui kunagi varem.

Ent järjest rohkem tuleks kõva häälega rääkida sellest, kuidas joosta palavaga. Järjest rohkem tuleks rääkida sellest, kuidas käituda jooksurajal nii et sa ei sea ohtu iseennast ega kaasjooksjaid. Sellest kuidas käituda rajal. Järjest rohkem tuleks rääkida sellest, et 42 km pikkusesse distantsi tuleb suhtuda austusega. Maratoniks tuleb treenida nii keha kui vaimu, muidu on elamusedki moekalt musta värvi. Tuleks rääkida ka sellest, mida selga panna, mida jalga panna, millise tempoga joosta, mida süüa ja mida mitte.

Siiralt kahju on lihtsalt näha uusi jooksjaid, kes mõnusa jooksukogemuse asemel saavad negatiivse elamuse. Kes naeratuse asemel saavad pisara silma ning otsustavad: ei see pole mulle.  

Ja järjest rohkem tuleb mõelda ka sellele, et osavõturekordid pole alati head. Vahel oleks hea suurte välismaratonide asemel väiksemaid üritusi valida. Eestimaiseid. Koduseid ja kohalikke.

PS. Kõik see, mis juhtus Stockholmis, oleks täiesti vabalt võinud juhtuda mõnel muul suurmaratonil. Jooksubuum on ju globaalne nähtus, täpselt nagu välja müüdud välismaratonidki.

PPS Käesolev jutt on ühe jooksja kogemus laupäevasest maratonist. 20 000 jooksjal on kahtlemata 20 000 erinevat kogemust.

Avafoto: Sportfoto, Riia maraton