Sellenimeline võistlus on üheks erinevatest liikumisüritustest, mis kaunil kevadisel laupäeval Pariisis ja selle ümbruses toimuvad (joostakse veel 45, 30, 18 kilomeetrit ning on ka erineva pikkusega rahvamatkad ja kepikõnnid). Sarnased üritused on veel Oslos, Brüsselis, Madridis, Stockholmis ja Madeiral ning kuulu järgi on linnu veelgi lisandumas – need toimuvad siiski teistel aegadel.

Üritusi ühendab loodussõbralikkuse eesmärk ja väga hästi läbimõeldud korraldus. Just siit Pariisist nad ongi alguse saanud. Kasvõi koduleht on neil kuues keeles! Liiatigi on üritused tõesti pisidetailideni läbi mõeldud. Kuna eelmisel aastal jooksin Oslos ja jäin väga rahule, siis sedapuhku avasin pikkade maastikujooksude hooaja siin, Pariis.

Registreerusin igaks juhuks juba sügisel, ehk siis väga varakult. Otseselt selleks vajadust polnudki, sest ettevõtmine on maastikujooksu kohta uskumatult suur: 80-l kilomeetril oli meid 2600 (Oslos näiteks 300). Kokku jagati eri ürituste numbreid 15000!

80 km rada saab alguse umbes 30 km linnast väljas ja tuleb suure kaarega välja Pariisi kesklinna. Finišisse jõudmiseks tuleb ronida Eiffeli torni esimesele platvormile mis on maapinnast 25 m kõrgusel. Starti sõidetakse rongiga (pilet anti koos rinnanumbriga) ja sealt omakorda bussiga veel mõned kilomeetrid edasi. Keskpäeval on start ja lõpetada tuleb keskööks.

Eiffeli trepid

Pariisi kohale jõudmine läks igati sujuvalt. Iga suurlinn nõuab natuke sisseelamist - Pariis ja selle metroosüsteem niisamuti pole erandiks. Aga ilma eriliste viperusteta sõitsin lennujaamast otse Pariisi Messikeskusesse. Seal ühes paljudest paviljonidest on parasjagu Prantsusmaa siseturismimess ja selle ühes nurgas anti ka numbreid kätte. Edasi imearmsasse hotell, mille leidsin kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel finišist. Kähku sööma ja vara magama, et võimalikult reipalt startida.

Muidu ei peaks ööle ju kirjatähti raiskamagi, aga üks nõme pariislane kandis selle eest hoolt. Nimelt hakkas kell üks autoalarm hullusti ulguma ja tegi seda poolteist tundi katkematult. Tean täpselt, sest vaatasin kella. Proovisin pead patjade vahele panna ja käisin vaatamas, kas aken on kinni. Miski ei aidanud. Vaikimise järel kostis võimsa auto madal urin ja minemakihutamise hääl. Niiviisi saab käituda üksnes mees! Mida ta see poolteist tundi tegi, mil kogu linnaosa teadis tema asjatamisest, jääbki saladusest. Seejärel siiski uinusin uuesti.

Hommikusöögis ja riidessepanekus polnud midagi erilist. Aega jagus. Otsustasin kotti vahetusasjadega finišisse saatmiseks mitte kasutada. Olin sellele ju üsna lähedal ja nagunii pistsin lisapluusi seljakotti kui külm peaks hakkama. Jalutasin raudteejaama ja juba selle väravas nägin esimesi jooksjaid. Selles, millisele perroonile minna polnud vaja kõhelda – silma järgi mitukümmend kirevarõivalist seljakottidega selli istus-kükitas juba ees. Kõik keskendunud ilmega. Istusin minagi teiste sekka. Ehkki katuse all, oli seal siiski üsna vali tuul ja vaikselt kippus külm kontidesse. Rongis oli küll soe aga seda külmem hakkas uuesti välja minnes. Nüüd oli jooksjaid juba sadades – bussid viisid meid stardialale, milleks oli lihtsalt üks suur muruväljak. Ratsaväljak, kui täpne olla – sellest kõnelesid kabjajäljed ja hobusesõnnik. Püstitatud olid ka mõned telgid, ühe varju kössitasin ka mina. Tuul oli läinud tugevamaks ja piserdas peent vihma. Plaasterdasin ära ühe varba, teades, et kui juba praegu kipitas, siis ilmselt selle 80 km peal saan teda veel korduvalt „tundma“.

Umbes pool tundi enne starti läksin stardikoridori. Tahtsin olla eesotsas, et mitte „pudelikaeltesse“ takerduda. Erinevalt maratonistardist, kus inimesed tihedalt seisavad oldi siin üsna hõredalt ja see tähendas külmetamist. Mu kõrval seisis üks silma järgi kuuekümnendates härrasmees maika ja lühikeste „liblikate“ väel, ihu kananahal ja sinetav. Terve see pool tundi peeti kõnesid! Aru ma midagi ei saanud aga energilise hääle järgi tundus, et meid agiteeriti millekski. Keksisin natuke ja kartsin vihma tihedamaks minemist. Nii siiski ei läinud ja stardihetkel enam ei sadanudki. Rohkem vihma enam ei tulnudki. Ühtäkki trügis läbi rahvamassi grupp ühesuguste särkidega inimesi, kes vedasid enda vahel kaht jooksmiseks kohandatud käru kus istusid halvatud poiss ja tüdruk. Vast nii 10 aastased, poiss ei liigutanud üldse, tüdruk lehvitas. Käru sai eest tõmmata ja tagant lükata. Seltskond kogunes stardirivi ette ja tõstis lapsed ülessirutatud kätele. Rahvas plaksutas maruliselt. Ja nad hakkasid ees minema. Hästi liigutav hetk oli, kui pärastpoole neile järele jõudsime, siis tundus neil mingi oma hüüdlause või salm olevat, sest seda laulsid nii nemad kui ka pealtvaatajad, kellest parasjagu möödusime.

Aga tagasi starti. Juba loetigi kolm-kaks-üks ja läkski lahti. Kuna muruplats oli avar siis troppi ei tekkinud, sain kohe omas rütmis jooksma hakata. Varsti jõudsime kruusateele ja … jalgadesse lõi valu. Kramp mõlemas sääres. Ühest väikesest künkanõlvast alla joostes tuli valu sirinal mööda reie sisekülgi kubemesse välja, sinna õnneks siis mitte pidama jäädes. Teadsin, et küll see järgi annab aga esimesed pool tundi läksid selle nahka. Kergendustunne kestis üsna lühikest aega. Vaid ühest künkanõlvast alla joostes tundsin kuidas „jalgadele kasvasid tiivad“ ja tuul vuhiseb kõrvus. Siis tulid uued jalavalud. Küll talla all, suures varbas, siis säärtes, sekka reites. Hea tunne kadus ja ei naasnudki. Tuli ennast tahtejõuga sundida jooksma ja nii lõpuni välja. Aga sinna läks veel hulk aega, tubli tööpäeva jagu.

Tammikus

Tegelikult oli rada imekaunis. Ultrajooksu terminites üldse mitte „tehniline“ ehk siis igal pool mõnusalt joostav. Kinnitrambitud muld, kruusateed. Asulatest läbi minnes muidugi asfalt. Parasjagu on siin tärkav kevad – pungad või hiirekõrvul rohelised lehekesed, kirsiõied. Mets oli tammik. Kümneid kilomeetreid hõredat tammikut, kus luuderohi ronis mööda tüvesid. Lauged künkad, orgudes kenad külakesed, kirik keskel. Uskumatult ilus, nagu muinasjutt. Ja mina kõige selle keskel „punnitamas“.

Laskumine

Esimesse söögipunkti jõudsin kahe tunni pärast. Prantslased on alati helded olnud, lauad on mõnusalt külluslikud. Topin suu juustu ja vorsti täis ja olen raskustes alla neelamisega. Oh seda ahnust küll. Proovin juua pepsi-koolat (mis on millegipärast suhkruvaba) aga see ei taha üldse maitsta. Lähen üle jääteele ja see on parem. Vesi on siiski üle kõige. Ja jälle edasi. Järgmine, 45 km kontrollpunkt on kenas asulas. Teeme suure tiiru ümber surnuaia, rühime mäest üles ja avaras mõisapargis ta ongi. Pakutakse ainult vett. Mul seljakotis seda veel jagub, seega joon ise mitu topsitäit. Treppidest tõuseme kõrgele künka tippu, kus on observatoorium – ja sealt avaneb kaunis vaade Pariisile – näen ka Eiffeli torni, kuhu lõpuks peame välja jõudma. Seda ilusat vaadet pole kauaks, sest rada pöörab vastassuunda. Kerge nukrusega jätan torniga selleks korraks hüvasti ja sukeldun uuesti kaunisse tammemetsa. Taas tõusud-laskumised. Hetkeks näeme isegi päikest, siis matavad madalad pilved taas taeva.

Söögipunktis

Seljakotirihma sõlm on hakanud ribikonte hõõruma, tõstan sealt taskust raskema söögipoolise ümber vastaspoole taskusse ja panen omakorda tühja topsi asemele. See kaotab hõõrdumise aga hetk hiljem hüppab mu söögipoolis uuest taskust vupsti välja ja paiskub laiali. Seisatan ja korjan oma kraami kokku. Keegi (või ka ma ise) on jõudnud ühele geelituutule peale astuda, selle üle pikemalt mõtlemata torkan ta tagasi taskusse. Tunnike hiljem seda välja õngitsedes olen üllatunud, et seal nii vähe sahvti sees on. Hiljem, ühes söögipunktis tunnen, et seljakoti rihm on särgi külge kleepunud ja see omakorda ihu külge. Rebin siis ühte sulanud koosluse lahti ja see meenutab, et suhkrulahuse abil olla omal ajal ka karvu eemaldatud. No nüüd on mu üks külg karvavaba. Eks see välja voolanud geel selle eest hoolt kandiski.

Kahjuks on tekkinud terav valu vasakusse põlve ja see teeb natuke murelikuks. See on mitte „tuleb-ja-läheb“ vaid „tuline-et-jääda“ tüüpi valu. Mäest alla ma pigem komberdan kui jooksen. Tasasel maal põlv ei häiri ja tõusud lähevad eriti hästi. Naljakas tunne on, sest ühe Frederikuga (nimed on kõigil numbrile trükitud) kohtume niiviisi palju kordi. Ikka tõusul mina temast mööda ja laskumisel tema minust. Üha sagedamini hakkab raja ääres maju näha olema. Ja ilm hakkab hämarduma! Jõuame järgmisse söögipunkti. Isu pole, pigistan sisse mõned geelid, mida pakutakse ja vorsti ning juustu. Kummaline kooslus. Kas me argielus midagi sellist sööksime?

Väike tõus

Nüüd ühel tõusul võtan seljakoti seljast ja panen lambi pähe. Varsti on pärispime käes! Kümmekond minutit hiljem selle läidangi ja vupsti! ilmuvad mu ette varem hämaruses märkamatuks jäänud jooksjad. Õigupoolest fragmendid neist, sest jooksurõivastel-seljakottidel on siin-seal helkivaid ribasid. Üha enam jääb kaasjooksjaid seisma ja läheb üle kõnnile. Olen teinud otsuse, et üheski joostavas kohas ei kõnni. Olgu või aeglane seasörk aga mitte kõnd. Sellest otsusest suudan ka lõpuni kinni pidada.

Viimane söögipunkt. Isu pole, isegi juua ei taha. Pigistan natuke jääteed sisse ja avastan sooja nuudlisupi. Oh, küll see on hea! Soolane! Lähen ka vetsu – toredasse vineerist kuivkempsu, mitte mingisse plasttünni nagu tavaliselt. Häda niiväga polegi aga on tahtmine hetkeks istuda ja muid pinke pole näha. On küll hea tunne aga tuleb edasi minna, veel tund ja pisut peale on ees. Välja astudes tunnen kohe külma. Tõmban vahepeal ära võetud higised kindad uuesti kätte ja hakkan sörkima. Esimesed sammud teevad põrguvalu, rada läheb mäest alla ja põlved on hellad. Aga varsti muutub kõik tuimaks ja saan nautida nõlvakult avanevat vaadet valgusküllasele Pariisile. Ja seal on taas valgusäras Eiffeli torn. Selle tipust heidab helgiheitja valgusvihke madalatele pilvedele nagu majakas. See on hästi tore vaatepilt!

Üle viadukti

Ja jälle keerab rada selja torni poole ja uuesti poeme parki sisse. Sealt välja jõudes jõuame lõplikult linna. Näen taas igatsetud torni, aga minu arvates peaks see olema hoopis teisel pool. Mõtlen selle imelise nähtuse üle ja keeldun endale tunnistamast, et ilmselt olen väsinuna mõne pöörde märkamatult läbinud. Hoopis tõenäolisemad tunduvad kaks võrdset hüpoteesi. Esiteks – kesklinlastele kadedad äärelinlased on ka endale oma torni(d) ehitanud ja neid ongi palju. Teine – ja hiljem tundub see hüpotees kinnitust leidvat – nad veavad seda torni mööda linna ringi. Ühel platsil jooksen üle laiade rööbaste. Selge, siit veavad nad seda torni ka läbi. Õigupoolest pöörame veel mitu korda tornile selja, et mõni jõnks rajale sisse teha. Mis imelisi urkaid me niiviisi läbime! Siis ületame Seine jõe ja mööda rannapromenaadi (õigupoolest on see natuke liiga uhke sõna, pigem on tegemist üsna aukliku teenindusteega, mis jõe ääres kulgeb) hakkame Eiffelile lähenema. Nüüd saab hüpotees tema ringivedamisest lõpliku kinnituse – aega ajalt majade taha varjudes ja uuesti ilmudes on ta iga kord natuke kaugemale lohistatud!

Kontrollpunktis

Jalad liiguvad raskelt, põlved, selg ja ka õlad on väsinud ja tulitavad. Mu ees läheb järjest jooksjaid üle kõnnile. Ei, mina alla ei anna. Tulin siia jooksma! Proovin meenutada häid inimesi. Nende kujud ilmuvad mu vaimusilma nagu vanasti diapositiivid pimedas toas seinale. Ikka naeratavad näod. Lapsed, lähedased, tuttavad, kolleegid. Igatahes see annab energiat juurde. Juba lõpeb majaderivi ja algab Marsi park, mida Eiffeli torn ehibki – ja näedsa, rada pöörab sillale, et minna teisele kaldale. Sinna õnneks ei läinud, pöörasime saarele, et seda mööda kohe torni külje alla pugeda. Siis üle silla ja trepist üles… tohutu melu keskele.

Inimesi on murdu ja nende vahelt läheb kitsas piiretega eraldatud rada. Rahvas möirgab ergutuseks! Hõigatakse mu nime – ale Mart! Bravo Mart! – ja see teeb hinge härdaks. Löön patsu ja lehvitan. Ja olen uhke! Tiir ümber torni jalami ja siis sissepääsu juurde. Oh neid prantslasi küll – piletita ja turvakontrollita sisse ei lasta. Erandeid ei tehta. Niisiis pistab ukse kõrval üks korraldajavestis mees meile pihku pileti ja turvakontrollis viskab abivalmilt meie (olen juhtumisi koos ühe kaasjooksjaga) seljakotid läbivalgustusse. Turvamees neile tähelepanu ei pööra, haarab kotid, aitab selga ja patsutab õlale! Ja algab treppidest ronimine. Kuna käsipuud on kahel pool siis on mõnus ennast üles tõmmata. Lausa jooksulust tuleb sisse. Möödun kolmest jooksjast ja jõuangi esimesele korrusele. Finišisse viib punane vaip. Mõned jooksusammud ja näen aega:  8:59 – nagu plaanisin. Mulle pannakse kaela medal ja ulatatakse särk – alles kodus näen, et vale suurus aga pole hullu. Istun teiste kõrvale. Surume üksteisel kätt. Milline mõnu on seljakott ära võtta! Panen kilejope peale, et mitte külmetada ja lasen oma joogitopsi õlut panna. Milline respekt meie suhtes! Asi selles, et eriti ultrajooksjatel on õllega oma suhe. Asi pole alkoholis, ka alkoholivaba õlu on samaväärne. Igasugused spordijoogid ja muu toidupunktides pakutav kraam on enamasti magus ja see hakkab lõpuks kohutavalt vastu. Õlle mõrkjas maitse on teretulnud vaheldus. Mägedes või lihtsalt väga pikkadel distantsidel läheb magu tundlikuks ja iiveldus on kerge tekkima. Ka siis on õlu see mis enamasti vastu ei hakka. Enamasti seda siiski ei pakuta.

Vaatan heldimusega oma topsi. Hea kaaslane, palju oleme koos seigelnud. Pikalt nostalgitsema ei jää, otsustan koju minna. Tahaks juba kuuma vee alla. Liftis on suure karja jooksjate keskel ka tavaturiste. Need kirtsutavad nina – ilmselt me haiseme kõvasti higi järele, kõikide riided on valgeid soolarante täis. All olen natuke segaduses ja lähen alguses valele poole. Kogun end ruttu ja varsti olengi hotellis.

Pesen end ülihoolikalt puhtaks ja siis panen vannikorgi kinni. Lasen ohtralt duššigeeli vette ja libistan end vaikselt kuhjuvasse vahumütsi. Milline mõnu! Pistan jalad vahust välja, liigutan varbaid ja mõtlen heldimusega – nautige nüüd, teie töö on tänaseks tehtud. Ja tõesti on mõnus. Lihtsalt vedeleda. Juba ainuüksi selle tunde pärast on mõtet nii pikalt joosta!

Magan ilma unenägudeta, sügavalt nagu lapsuke. Hommikul olen puhanud ja heatujuline. Trapist alla sööma minek läheb ladusalt. Olen küll veidi „puine“ aga muidu triksis-traksis. Ja juba ongi käes aeg lennukile minna. Pakin oma kuivanud soolarantidega varustuse kokku ja lähen metroosse. Mõnus jahe hommik ja nii hea on olla!

Mart Einasto