1. augustil menüüpööret alustades polnud mul tegelikult täpset ettekujutust sellest, kuhu ma lõpuks välja jõuan. „Vaatame ja proovime,“ sõnas ajukäärude natuke julgem jupp teistele ning jäi arusaamatul kombel peale. Kui ei sobi, saan ju alati lihaliste naudingute juurde naasta. Ega liha paari kuuga poest kuhugi kao.

Menuupöörde (on ju ilus sõna!) põhjus polnud see, et ma millestki loobuda oleks tahtnud. Vastupidi, ma tahtsin midagi head juurde saada, nii et keha teeb pika pai ja soolikad naeratavad suurest õndsusest. Ega siis liha pole halb ning loomade tapmine söömiseks on ju jõulude ajal lausa kultuuripärandi üks osa. Umbes nagu suitsusaun ja nurka kusemine enne käimlate kohustuslikuks muutmist 1918. aastal.

Lähikondsed suhtusid muutusesse küll kartlikult. Veganid, teadupärast on ju nagu pliiatsid. Ent kui ma olin pliiats juba enne veganiks hakkamist, siis kas ma pärast olen täiesti süsi?

Ei olnud. Kaal, mis suve lõpuks oli 71-72 kilo vahel kukkus kolme-nelja nädalaga 69 kilo peale. Tahtmatult. Mõistsin, et pean proovima rohkem sööma. Vahel valimatult. Kollane paprika? Täiesti OK! Punane paprika? Sööme, ära! Roheline? Suutsin kaalu uuesti tõusma saada, kuigi menüüpöörde eelsed numbrid pole veel naasnud.

Sain hakkama ka sellise keskkonnavaenuliku teoga, et ostsin kokaraamatu. Kui sa oled 30 aastat pikka poissi, kotlette ja lasanjet teinud, siis veganina pole nende teadmistega suurt midagi peale hakata. Kui sa võtad retseptist liha, piima, või ja muna välja, siis jäävadki järgi ju ainult maitseained. Niisiis, ostsin kokaraamatu, mille oli kirjutanud arst ja toitumisnõustaja ning mille 300 lehekülge olid täis ilusate piltidega taimseid toite. Minu toidud nii ilusad ei tulnud. Ei ole mõtet kaamerat nende peale raisata. Kuid vähemalt sain selgeks uued sõnad nagu „toortatrakohupiim“ ja „kikerherneomlett“ ning mõistsin, et pean kogu seda kokkamise värki uuesti nullist õppima. Ent kui kikerherneomlett tuleb välja, siis on täiesti hea. Ka maitsev.

Külmkapp ja riiulid täitusid tasapisi asjadest, millega ülejäänud pere ei osanud midagi teha. Chiaseemned, kookos- ja kikerhernejahu, lehtkapsas, tofu, juustulaadsed tooted, jms. Kapis jäi järjest vähem ruumi tavatoidule ja mõistsin, et kui peres on üks vegan, mõjutab see kogu pere toidulauda. Juhul, kui ei osteta teist külmkappi. Kogu protsess võimendus veelgi, kui Hollandist tuli külla poeg, kel olid veel oma toitumisharjumused. Kaerapiim? Ei, hoopis mandlipiim.

Oktoobri keskel, kui menüüpöörde algusest oli möödas 2,5 kuud, tegin ära ka vereanalüüsi. Selgus, et on olemas lausa taimetoitlase pakett, mis hõlmas siis kõiki neid arusaamatuid analüüse, mida varem harrastussportlase paketis oli pakutud. Ei noh, see viimane oli ju ka olemas ja ilmselt oli neil ka väike erinevus olemas, kuid vähemalt mõistsin, et ma pole oma mures üksi. Kui on olemas juba taimetoitlase pakett, siis on minusuguseid ilmselt rohkem kui üks. Vaevalt et nad ainult minu jaoks selle paketi tegid. Kuigi see oleks ju tore olnud. Janeki pakett. Umbes nagu Janeki maraton (mis toimub muuseas 27.04.23, lihtsalt mainin).

Kaks ja pool kuud on muidugi kõiksugu analüüsitulemuste muutumiseks väga lühike aeg. Seda on tore öelda, kuigi ma ei tea tegelikult sellest mitte kui midagi.

Kolesterool. Suvel vereanalüüsi tehes sain aru, et mul on seda liiga palju. Jaguks teistelegi. Tegusa inimesena mõtlesin, et suudan paari kuuga taimetoitlasena oma kolesteroolinäitu nii umbes kolm või vähemalt kaks korda madalamaks saada. Suvel oli minu halva kolesterooli tase 3,6 ehk paha-paha. Peaks olema 3,0 või alla selle. Sel nädalal selgus, et olengi kolesterooli vähemaks saanud. Nüüd on 3,0 ehk normi piires. Ei  olnud 1,8 või 0,8. Oli hoopis 3,0, kuigi tegelikult – mingit numbrid 2,5 kuuga 20% muuta on ikkagi päris hea tulemus. Kolesterool sõltubki toitumisest! Nii et ongi nii nagu arstid räägivad?! Tulemus oli ses mõttes ka hea, et ma pole vigastuspausist johtuvalt erilist sporti teinud. Liikumine mõjub kolesteroolile ju sama hästi nagu kapsas.

Hemoglobiinid, ferritiinid, erütrotsüüdid ning isegi basofiilid olid endiselt väga normis. Isegi see kurikuulus B12 vitamiin, mida teadupärast saab ainult lihast. Tegelikult saab ka tablettidest. B12-vitamiini nimelised tabletid on olemas. Oktoobri alguses ostsin.

Rauadepood on endiselt täis, kuigi rauda saad ju maksakastest ja verivorstist, mida mina viimasel ajal pole söönud. Võib olla raualadu 2,5 kuuga ka ei tühjene. Või on seda siis kinoas, amarandis, kaeras, kõrvitsaseemnetes ja pähklites, mida ma olen söönud? Hommikune kaerahelbepuder annab juba pool minu päevasest rauavajadusest. Juhul, kui ma kohvi kohe peale ei lürbi, sest kohvi (kui ka näiteks tee) joomine vahetult peale hommikusööki halvendab raua imendumist.

Nii või teisiti, rauda ja B12 vitamiini tuleb väga tõsiselt suhtuda, sest viimasest sõltub väidetavalt ka inimese vaimne tervis. Ehk teisisõnu, küll te saate Marathon100 postitusest peatselt aru, kui B12 vitamiini tase liiga madalale kukub…

Muidugi, vereanalüüsi tulemustes oli üks asi sitasti kah, D-vitamiini näit. Oktoobris, kuu aega peale ilusa suve lõppu, on D-vitamiini näit juba alla normi! Ostsin siis kohe tabletikesed koju ja hakkasin depoosid uuesti täitma.

Enesetunne? Kui palju on muutunud energia tase toitumise tõttu? Kõik on täiesti norm. Peamine muutus on see, et pole olnud ühtegi hetke, mil tunneks, et kogu veri liigub mõtlemisorganitest seedesüsteemi ning mõte lihtsalt hangub. Magan jätkuvalt öösiti, mitte päeval.

Niisiis kokkuvõtteks. Tulemused on lootustandvad, suund on õige, kui nüüd saaks veel vigastuspausile joone alla tõmmata, näeks, mismoodi menüüpööre spordivärki mõjutab. Sellest siis juba järgmises postituses.

PS Mul ei ole tõesti kahju kellestki, kes sööb liha või vorsti (need on erinevad asjad), piima ja mune. Maailm on nii kirju ning kokaraamatuid on igasuguseid.

Avafotol minu kaks lemmikut, ühte neist saab kahjuks vaid Lätist. Võite mulle tuua, kui seal käite.