Eesti kultuuri- ja sporditaevas on säranud ja säramas kaks eredat tähte, keda ühendab mitte ainult eesnimi ja novembrikuine sünnipäevastaatus, vaid ka märkimisväärne panus Eesti kultuuriellu. Üks neist on suurmeister korvpalliväljakutel, teine aga teatrilavadel ja ekraanidel. Tiit Sokk ja Tiit Sukk – mees spordis ja mees laval. Mõlemad mehed on andnud oma nimele kaalu ja sisu, kandnud Eestit seljal ja südames, kuid täiesti erinevatel radadel. Ent ometi, mingil kummalisel nimemoel, loovad nad üheskoos huvitava ja sümboolse dueti –Sokk ja Sukk. Tiidud mõlemad, aga teed erinevad. Kujutage ette, kui esimese eestlasena maailma kõrgeima Everesti mäetipu vallutanud Alar Sikk oleks vanematelt nimeks Tiidu saanud!

Tiit Sokk – kuldne olümpiamees

Sündinud 15. novembril 1964 Tartus, kasvas spordiperest pärit Tiit Sokk üles palliplatside ääres ja sees. Tema tee tippu algas isa Augustist, kes andis talle eluteele kaasa korvpalli A ja B. Varajases nooruses juhatas teda edasi Arne Laos Tartu korvpallikoolist, hiljem juba Märt Kermon TSIK-is. Töö, andekus ja sihikindlus koos raudse süsteemiga andsid Soku mängule teravuse, distsipliini ja vastupidavuse, mis viisid ta kiirelt NSV Liidu noortekoondistesse ning sealt edasi maailmalavadele.

191 cm pikk Sokk ei olnud lihtsalt hea mängija – ta oli strateeg, liider ja visiooni kandja. Tema mänguväli oli üleliiduline ja rahvusvaheline: Nõukogude Liidu koondis, Kalev, Moskva Dünamo, Kreeka tippklubid Panathinaikos ja Aris. Pole just palju eestlasi, kes saaks öelda, et nad on olümpiavõitjad – korvpallur Tiit Sokk saab. 1988. aastal Soulis võitis ta NSV Liidu koondise ridades koos mitmete teiste baltlastega olümpiakulla, mille tähendus tänases Eesti spordiloos on mõnevõrra vastuoluline, ent ajalooliselt ülioluline. Kui Sokult erinevaid ajastuid võrreldes küsisin, kas ta midagi muudaks või noorele Tiidule nõu annaks, siis vastas ta lihtsalt tuntud laulusõnadega:"Inimene õpib kogu elu, sureb ikka lollina" ja lisas juurde:"Oleme oma ajastu lapsed. Kui mõne asja siiski teistmoodi teeksin, siis treeniksin targemalt".

Sellegipoolest on tema auhinnakapp lisaks 1988.aasta Souli olümpiakullale märkimisväärne: MM-hõbedad (1986, 1990), EM-pronks (1989), Nõukogude Liidu meistritiitel (1991), USA suveliiga meister (1990), mitmekordne Eesti meister ja karikavõitja, rahvusvaheline suurmeister (1986), Eesti parim meessportlane (1991) ning Eesti Punase Risti II klassi teenetemärk (2005).

Sokk ei jäänud ainult mängumeheks – nagu tema isa Augustki, kasvas ta üle õpetajaks. 1997. aastal rajas ta Tallinnas enda - nimelise korvpallikooli, panustades järelkasvu kasvatamisse. Tema juhendamisel on sirgunud Eesti korvpallikoondise põhitegijatena pojad Tanel ja Sten-Timmu Sokk, Gert Dorbek, Joosep Toome ja Tanel Kurbas. Eesti koondise peatreenerina (2004–07, 2009–19) viis ta meie rahvusmeeskonna 2015. aasta EM-ile. Tema rahulikkus, visioon ja pühendumus on eeskujuks nii mängijatele kui ka kolleegidele. Võib-olla ongi suurim tunnustus see, et tema panust hinnatakse mitte ainult spordiringkondades, vaid ka laiemalt: 2016. aastal valis Eesti Naisliit ta "Aasta isaks". Tema pojal Tanelil on üks ja Sten-Timmul kaks last.

Tiit Sukk  

Kui Sokk on strateeg palliplatsil, siis 185cm pikkune Tiit Sukk on lavalaudade filosoof ja rahvanaerutaja. Mitte aerutaja, vaid naerutaja. Sündinud 21. novembril 1974 Jõgeval, on temagi saanud tugeva koduse vundamendi, millele tuginedes on ta rajanud oma loomingulise karjääri. Lõpetanud 1994. aastal minu koolivennana Jõgeva Gümnaasiumi ja 1998. aastal Eesti Muusikaakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli 18. lennu, astus ta kohe pärast kooli Eesti Draamateatri teenistusse – ning pole sealt lahkunud tänaseni. 1990.aastal, kui sain poisikesena Kalevi Spordihallis olümpiavõitja Tiit Sokult autogrammi, laulsin samal aastal koos Tiit Suka ja Jõgeva segakooriga XXI Laulupeol Tallinnas.

Sukk on näitleja, kelle häält ja nägu tunnevad kõik. Tema rollide loetelu on aukartustäratav – Eesti Draamateatris ligi 70 rolli, mille seas on Tõnisson "Kevades", sulane Jaan "Rehepapis", Gösta Berling, Nikolai Vassiljev ja kümned teised. Ta suudab olla sama veenev Shakespeare’i tragöödias kui Kivirähki absurdikomöödias. Kuid Sukk pole jäänud vaid teatrilavadele – ta on tele- ja filmilavastuste, kuuldemängude ja seriaalide täht. Olgu see "Pehmed ja karvased", "ENSV", "Kättemaksukontor", "Viimane võmm" või Elisa sari "Papsid". Tema karismaatiline kohalolek, koomiline ajastus ja sügav karakterilooming teevad temast ühe Eesti armastatuima näitleja. Lisaks näitlemisele on Tiit Sukk olnud ka saatejuht, sealhulgas Eesti Laulu finaalis (2012) ja meelelahutussaadetes "Kuldsuu" ja "Suur komöödiaõhtu". Tunnustus pole jäänud tulemata: Ants Lauteri nimeline auhind (2007), Oskar Lutsu huumoripreemia (2024), mitmed teatrikolleegide preemiad ning lavastuste trupipreemiad näitavad, kui hinnatud on Sukk kolleegide seas.

Tiit Sukk lavastuses "Võõrad" kehalise kasvatuse õpetajana.

Soku ja Suka artiklis on oluline märkida, et praeguses mängukavas on lavastuses "Võõrad" Tiit Sukal kehalise kasvatuse õpetaja roll, kes kasutab treeningäppi, et üleliigsed kilod kaotada. Lavalaudadel ta sportlast mänginud pole, kuid sport, täpsemalt harrastussport on Suka elus päris tähtsal kohal;"On mängitud squashi, sõidetud ratast, rulluisutatud, talveti lumelauatatud ja jõusaalis käidud. Üks harrastus on aga kõige kauem vastu pidanud- kõndimine! Ja ma ei mõtle jalutamist, vaid ikka kõndimist. Seda harrastan igapäevaselt. Enamasti 8km, aga vahel ka topelt," räägib Sukk oma sportlikust olekust, lisades juurde, et keskkoolis odaviset treenides läks ta võistlustele, pani odaviskele kirja ning võitis hõbeda ning pronksi... kuulitõukes ja kettaheites! Koolivend oli soovitanud, et ta suure poisina võiks ju kuulis ja kettas ka kirja panna! Nii ta need medalid võitiski. Odaviskes jäi ta tookord viimaseks! Kui tänapäeva tagasi tulla, siis laval või filmis on Sukk värvikaid kujusid valmis mängima küll!

Sokk ja Sukk

Kui võrrelda Tiit Sokku ja Tiit Sukka, siis võib alguses tunduda, et korvpalluril ja näitlejal pole palju ühist. Üks on spordikuulsus, teine teatrigeenius. Üks juhib mängu väljakul, teine laval. Ent lähemal vaatlusel ilmnevad sarnasused, mis tõestavad, et tegemist on kahe samaväärselt mõjuka kultuurikandjaga. Kui Sokk meelitas aeg-ajalt palliplatsil "näideldes" vastaselt mõne vea välja, siis Sukk on valmis sportlast professionaalsel tasemel jäljendama küll! Sokk ise ütleb vea väljameelitamise kohta niimoodi:"Olen vigu välja meelitanud küll, see on üks osa mängust, mida siiski kohtunikule suunatud tegevusena tihti viljeleda ei saa."

1. Mõju oma valdkonnas
Mõlemad Tiidud on muutnud oma ala. Tiit Sokk arendas noori, tõi Eestile rahvusvahelise edu. Tiit Sukk tõi elu ja inimlikkuse lavale ja ekraanile, sidudes keerulised karakterid lihtsate inimtunnetega. Mõlemad tulid ja tulevad tavaliselt lavale just nädalavahetustel, kui inimesed meelelahutust otsivad. Sokk hindab kõrgelt näitlemist ja Sukk sporditegemist.  

2. Järjepidevus
Mõlemad on püsinud tipus aastaid. Sokk mängis kõrgtasemel üle 15 aasta ja jätkas seejärel treenerina. Sukk on laval olnud järjepidevalt üle 25 aasta, olles aktiivne nii teatris, teles kui filmis.

3. Eeskujud
Sokk on eeskuju sportlastele, kes soovivad jõuda ausa tööga tippu. Sukk on eeskuju noortele näitlejatele, kes õpivad, kuidas ühendada tehniline meisterlikkus ja inimlik sarm.

4. Pühendumus perele ja ühiskonnale
Sokk on kasvanud isa käe all ja kasvatanud ise kaks korvpallurit, olles samas tunnustatud kui "Aasta isa". Sukk, olles pereisa ja õpetaja, on samuti ühiskondlikult tundlik ja pühendunud inimene. Nende isiklik elu pole mõlema mehe tagasihoidliku loomuse tõttu siiski kollase meedia etenduseks, vaid väärikas taustapilt nende tööle.

Sokk ja Sukk – Eesti lugu kahes vaatuses

Sokk ja Sukk – üks hoiab palli, teine lavamaski. Nende panus Eesti ühiskonda on vaieldamatult märkimisväärne. Mõlemad on andnud meile hetki, kus silmad niiskuvad – olgu rõõmust korvpallivõidu või emotsionaalse teatrilavastuse üle. Mõlemad on osa meie rahvuslikust eneseteadvusest, meie ajaloo ja identiteedi kandjad. Sokk ja Sukk pole ainult nimemäng. Nad kehastavad midagi sügavamat – kahe Eesti mehe teekonda tippu, nende truudust oma kutsumusele, armastust Eesti vastu ja panust, mis jääb püsima. Nad on kummardus sellele, kui kaugele võivad jõuda need, kes ei kõnni teiste jälgedes, vaid astuvad oma lavarada. Nad on parketikõlbulikud! Sokk ja Sukk on rohkem kui lihtsalt nimi. Nad on mehed, kelle elud tõestavad, et Eestis on võimalik pühenduda, tippu jõuda ja samal ajal jääda inimeseks. Nende elulood räägivad visadusest, loovusest ja järjepidevusest. Neid Tiitusid on meil põhjust austada – sest Sokk ja Sukk on rohkem kui inimesed. Nad on Eesti nägu. Tiidud mõlemad.

Fotod: Heikki Leis, Draamateater, erakogu, Facebook.