Mullu langes jooksuvõistlustest osavõtt 2010.a. tasemele, sama suure löögi näkku said vaid üksikud majandussektorid – turism, transport, toitlustus. Iga sektori roll Eesti majanduses on oluline, riik on ju ühendatud anumate kombel toimiv ökosüsteem, kus probleemid liiguvad doominoklotsidena kukkudes järjest edasi.

Spordiürituste korraldajatele seatud piirangud on loomulikult mõjutanud ka Eesti inimeste liikumisharjumusi. Võistlus on otsekui väetis aktiivse liikuja veenides. Pole väetist, pole motivatsiooni. Mitmed häid tulemusi näidanud jooksjad on tõmmanud spordile joone alla, koroonakriis on kasvatanud ka harrastussportlaste kõhtu, regulaarselt liikuvaid inimesi on vähemaks jäänud.

Seetõttu oli pühapäeval toimunud Berliini maraton, 2021.a. suurim jooksumaraton, otsekui sõõm värsket õhku. Ligi 25 000 osavõtjaga suure spordiürituse korraldamine rangete reeglitega Saksamaal, kus isegi hotellides on inimeste liikumissuund põrandale kleebitud nooltega fikseeritud, süstib jooksjatesse lootust.

Saksamaa pole ju Itaalia või Hispaania. Kohvikusse, restorani saab ainult maskiga. Meditsiinilise maskiga. Buffist ei piisa. Starbucksis küsitakse koroonapassi. Kui mask libiseb ninalt, põrnitseb teenindaja sind kui kurjategijat ning juhib reeglite rikkumisele tähelepanu.

Berliini maratoni stardimaterjalide kättesaamisekski pidi seisma pikas järjekorras, näitama ette nii võistluskutse, kui koroonapassi. Värskes õhus, sadade hektarite suuruses pargis paikneval stardialalgi oli samuti mask kohustuslik. Meditsiiniline mask. Lindi taga stardipauku oodates võtsid maski ära ning panid õlavarre külge: selle pidid ju finišis uuesti näo ette tõmbama.

Ent kui kõlab stardipauk on kõik ununenud! Rada on jooksjaid täis! Raja serv on pealtvaatajaid täis! Pikkade alpipasunatega sakslased kümnendal kilomeetril kopsusid kehast välja puhumas. Tempokas trummiorkester mõni minut hiljem silmade särades rütmi tagumas. Tantsutüdrukud. Jazzmuusikud. Neljakordse maja rõdul diskot tegevad kohalikud. Muidu nii konservatiivsed ja vaoshoitud sakslased kõva häälega kaasa elamas, mõni isegi sinu nime hüüdmas. . .

Suurmaraton tähendab ju 42 km pikkust dialoogi pealtvaatajate ja jooksjate vahel ning sel korral Berliinis oli kõik see olemas. Mõlemad osapooled tundsid teineteise nägemisest rõõmu, et said taas kord osa sellest, mis oli kaheks aastaks ära võetud.

Loodame, et väetisekoormad jõuavad ka Eestisse ning jooksusussidki leitakse kapi sügavusest üles.

Fotod: Berlin marathon, Facebook