Kõigepealt suur kummardus kõigile hääleandjatele. Ilma Teieta poleks ma siia kirjutama pääsenud.

Detsembris, kui postkasti potsatas kiri Janekult, tõusis motivatsioon kohe lakke, et oh kus nüüd hakkan sportima aga kuna oli jõuluperiood ja nagu inimestele kombeks, tuli puhata ning head ja paremat süüa. Peas keerles idee, kuidas peale jõulu kohe hakkan suure hooga tegutsema, jooksen ja suusatan, aga nii nagu ikka, teed sihini ei ole sirged ja siledad vaid künklikud ja käänulised. Suutsin enne aasta lõppu jala välja väänata. Mis tuju parandas oli see, et teised ka ei suusata sellistes oludes.

Esimesed uue aasta nädalad möödusid rahu režiimis.

Jaanuari keskel liitusin FB-jooksmise saali trennidega ning sain ka oma esimese treeningkava.

Kava oodates mõtlesin, mis hirmsad koormused mind ees ootavad ja arvatavasti jooksen nagu hamster rattal, aga hirm oli asjata. Esialgu treeningud paistavad e-kirja lugedes rahulikud ning täitsa tehtavad.

Möödunud nädal oli aeg külastada Tartus spordiarsti, kes mõõtis, kaalus ja jooksutas mind lindil tähtsad mõõdikud ja mask küljes. Lisaks mõõdikutele pandi ka traksidega laest tuleva köie külge kinni, mis pidavat olema selleks, et kui pildituks ennast joosta, saad rippuda nagu Karlsson maa ja taeva vahel ning ei lenda lindilt otse seina. Tundsin, et seal arsti juures nalja ei ole ning sisemine ohutunne tärkas, et kas köis ikka raskust ka kannatab. Õnneks seda omal nahal ei pidanudki avastama.

Pärast pingutust lindil tuli ka otsus, et luba treenimiseks on antud ning näitajad saavad ainult paremaks minna.

Mis siis muud, kui toss jalga ja jälle trenni 225 päeva pärast on juba vaja stardis olla ja mitte enam kerana, vaid juba äkki jooksjat meenutava isikuna.

Ka vigastusel on omad plussid. NB! sügavkülma juurikad on kasulikud abimehed.

Meelis valmistub Tallinna maratoniks klubis FB Jooksmine ja tema treeneriks on Kaupo Tiislär.  Meelise eesmärgiks on läbida maraton viiest tunnist kiiremini.

Avafoto autor Viktor Tund, Sportfoto