Viimane treeningplaan on käes ja jäänud veel napp neli nädalat ettevalmistavaid treeninguid. Ees on ootamas veel hulgaliselt intensiivseid lõigutrenne, samas kui mahu osa on tublisti vähenenud. Pikki, üle 15 kilomeetriseid jookse enne maratoni enam plaanis pole. Rõhk on pigem kiiretel lõikudel ja taastavate jooksudel. Trennivabu puhkepäevigi on rohkem.

Iga päevaga suureneb ka kerge paanika, kas olen ikka valmis ja kas saan hakkama? Treeneri sõnul on kõik hästi ja olen valmis küll, küllap pean teda uskuma.

Treeningutele mõeldes võin öelda, et õnneks on puhkus läbi ja saab argirutiini tagasi pöörduda. Ettekujutus, et puhkuse ajal on aega korralikult treeningutele pühendada, ei kandnud vilja. Väljasõidud, üritused ja kõik võimalikud muud suvised tegemised võtsid oma aja ning nende vahele treeninguid pikkida oli mõnel hetkel ületamatult keeruline ja nii mõnigi kord tuli treeningkord vahele jätta.

Ka võistluskalender on suveperioodil üsna hõre olnud ja vahepealsesse aega on jäänud vaid kaks starti: võidupüha poolmaraton ja Võsu südasuve challenge – 10 km.

Kumbki start oodatud superhead tulemust ei toonud. Kui eelmisel aastal sai võidupüha poolmaraton joostud tuules ja tormis, siis sel aastal oli saatjaks kõrvetav päike. Esimene pool distantsist oli üsna hea, keskmine tempo püsis 5:05 peal, aga 14. kilomeetril  sai jaks otsa ja tempo hakkas vaikselt langema. Treener Kaupo jooksis suurema osa distantsist kõrval ja aitas tempot ja meeleolu üleval hoida. Üksi joostes oleksin ilmselt kergemini järele andnud. Võistluse keskmiseks tempoks kujunes 5:16 ja ajaks 1:51:11, mis on seitse minutit kiirem eelmisest korrast.

Selle suve võistlused kipuvad kõik toimuma kuuma päikselise ilmaga, suurepärane rannailm aga ei tähenda jooksurajal minu jaoks midagi head. Ja just see mind Võsul ees ootas, imeilus kuum suvepäev. 

Alustasin üsna reipalt 4:40ga, aga distantsi viimastel kilomeetritel tekkinud veepuudus tõmbas tempot tublisti allapoole ja lõpptulemuseks jäi 50:40. Ilmselgelt ei ole treenituse tase veel selline, et äärmuslikest ilmaoludest ennast mõjutada ei laseks. Ja kogemusi ikka napib ka, sellise kuumaga oleks mõistlik võtta lisa veepudel kaasa, mitte loota vaid ametlikele joogipunktidele, sellest oleks abi olnud.

Enne maratoni on veel plaanis joosta Rakvere ööjooksul ja Jaansoni 2 silla jooksul Pärnus. Kui ma projekti alguses viis kuud tagasi võistluskalendrit kokku panin ja treeneri käest küsisin, kas Jaansoni jooksul ikka osaleda saan, see vaid nädal enne maratoni, et äkki ei taastu piisavalt, vastas treener, et muidugi, küllap teen veel isikliku rekordi ja nädala pärast olen ka maratoniks valmis. Rekordid rekorditeks, aga nii palju on füüsiline vorm selle ajaga küll muutunud, et 10 km jooksu puhul  ma enam taastumise pärast muretsema ei pea.

Nelja nädalaga ilmselt palju enam ära teha ei saa, jääb üle vaid saavutatud vormi hoida ja keskenduda oma peamisele eesmärgile – lõpetada maraton hea tundega!

Kristiina valmistub Tallinna maratoniks spordiklubis FB Jooksmine ja teda juhendab Kaupo Tiislär.

Fotod: Mallor Malmre