Mul tuli geniaalne mõte joosta 40-aastasena oma esimene täismaraton. Sirvisin erinevaid valikuid ja Stockholmi maraton tundus huvitav, seega kirjas ma nüüd olen ja taganemisteed enam pole.

Nüüd kui 4 nädala pärast olen seal pea 20000 jooksja seas, siis see mõte tekitab nii elevust kui hirmu. Registreerides oli plaan hoida end terve talvehooaja pidevas liikumises, aga nagu ikka, tuleb elu vahele. Halb ilm, tihe jõuluperiood jms. Õnneks kostitas ilmataat meid jaanuaris lumega, mis meelitas vähemalt suusaradadele. Jooksukilomeetreid suutsin sügis-talv perioodil koguda kesised 150km. 

Tänu "Eesmärgiks Tallinna Maraton" projektile sain märtsis tugeva motivatsioonilaengu ja hoo üles, läbides ühe kuuga rekordilised 170km. Minu treeneriks on Viljandi jooksulegend Einar Kaigas. Tänu iganädalasele ülevaatele treenerile, väga viilimise võimalusi pole ja treeningplaanist tuleb kinni pidada. Samas tuletan ikka endale meelde kui oluline on kuulata oma keha. Kui lihased on valusad või kuskilt annab tunda, siis tuleb teha vastavad muudatused plaanis või võtta puhkust.

Kõige raskem on kui viirused sisse trügivad või unekvaliteet jääb kasinaks. Trenn, toitumine ja puhkus tuleb hoida tasakaalus, seda ma juba tean.

Kogen ja tõden, et järjepidevus on siinkohal kõige alus. Tulemused paranevad, tekivad väikesed võidud ja läheb järjest lihtsamaks. Olen tänulik oma kehale, mis on sellele treeningkoormusele vastu pidanud. 4 nädalat on veel minna. Hetkel ma ei kujuta ette, kuidas ma need 42km olen suuteline läbima, aga kuna mu eesmärgiks on septembris aset leidev Tallinna maraton, siis proovin Stockholmi võtta kui elamust, ägedat kogemust ning nautida seda melu ja ilusat linna.

Foto: Hanne-Liisa Hiiemäe (hannegraafia)