Eesti ultrasportlasele Rait Rataseppale meeldib oma elu raskeks teha, kuid tema viimane väljakutse kujunes ilmselt raskemaks, kui mees algselt mõelnud oli. Nimelt võttis Ratasepp ette ligi kaks ööpäeva vältava jooksu maailma kõige kuumemas kohas, Surmaorus.  Nimetatud koht on Ameerikas, California osariigis Mojave kõrbes asuv org, kus on registreeritud maailma kõrgeim õhutemperatuur looduses (56,7 kraadi). Kuigi enne jooksu oli teada see, et läbida tuleb 235 kilomeetri pikkune rohkete tõusumeetriga vahemaa, siis täpselt ei olnud teada, kuidas keha seda tehes käitub.

25. juuni öösel kell 1 startinud katsumuse lõpetaski Rait 40 tundi 9 minutit ja 50 sekundit hiljem jõudes Mount Whitney tipu jalamile.

Mehe tiimi poolt sotsiaalmeediasse postitatud kommentaarides sõnas Rait, et Surmaorg on oma nime vääriline, sest vaid esimesed 8 tundi möödusid üpris muretult ja ülejäänud 32 tundi olid sisuliselt vaid üks kannatamine ja piin. Selle käigus tekkis järjest mitmeid erinevaid probleeme, millest tuli lihtsalt üle olla.

Asfaldilt õhkav kuumus, pani jooksja sõnul jalad nii tugeva surve alla, mida Rait varem kogenud polnud. “Lihased on lõhki, jalgu saab tõsta, aga sirutada on väga valulik,” kommenteeris Rait peale poole distantsi läbimist oma seisundit. Häda tegid ka varvastele tekkinud villid, millest oleks kuumaga võinud saada suurem probleem.

Kuna kuumusega kulutas keha kordades rohkem energiat, oli väga oluline ka energiavarude taastamine. Und selle kõige juures kogunes minimaalselt, vaid 40 minuti jagu. Seega oli tegemist sisuliselt nonstop läbitud katsumusega, mille käigus taastumiseks aega ei jäänud.

Raidu sõnutsi olid vaimselt rasked ka lõputuna näivad pikkade tõusude ja langustega sirged, mis panid mehe kannatuse proovile.  

Ka ligi 40 kraadini tõusnud kehatemperatuuri kontrolli alla saamine ei olnud kerge. Tiim jahutas Raitu Walmarti kauplusest ostetud veepritsiga, lisaks katsid käsi pikad valged varrukad, kuid selline jahutus pakkus kõrbe kuumuses vaid ajutist leevendust.

Motivatsiooni lisas ultramehele kohalike kaasa elamine. Aeg-ajalt möödusid temast sealsete elanikega autod, kust esitatud küsimused: “Rait, you need something?” näitasid, et tavainimese jaoks arusaamatult rasket väljakutset ei jälgitud mitte ainult Eestis.

Fotod : Jakob Meier