Rahvusvahelise antidopinguagentuuri WADA poolt eile avalikustatud raportist selgub, et 2012.a. kahtlustati koguni 42% testitud Vene kergejõustiklasi dopingu tarvitamises.  Associated Pressi andmetel sai tollane Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu president Lamine Diack septembris 2012 vastavasisulise kirja, kus Vene sportlastele lisaks tekitasid muret ka Türgi, Hispaania, Maroko ja Ukraina sportlaste dopingunäidud. 

Tänaseks pole hakatud vaeva nägema nende ligikaudu poolte kergejõustiklaste väljaselgitamisega, kelle dopingunäidud verepasside kasutuselevõtu järgselt kahtlased olid – rahvusvahelistelt võistlustelt on kõrvaldatud ju kõik Vene kergejõustiklased. . . Ent 2015.a. lõpus avalikustatud dopingusaaga käigus ilmnenud faktid näitavad, milline dopingutarvitamise mastaap tegelikult oli.

2009.a. Berliini MM-võistlustel võetud dopinguproovide kümnest kõige kõrgemast verenäidust kaheksa kuulusid Vene sportlastele. 

Vereanalüüside näidud olid sellisel tasemel, mida polnud registreeritud sellest hetkest alates, mil kergejõustiklastelt dopinguproove hakati võtma . . . Näite peeti jahmatavateks ja sportlastele eluohtlikeks. 

Kõrvalmärkusena – nimetatud MM-võistlustel võitsid Vene kergejõustiklased 13 medalit.

Dopingutarvitamise varjamine oli kogu selle aja jooksul väga oskuslik ning paralleelid spioonifilmidega on ilmsed.  Muuhulgas käis Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu ja Venemaa Kergejõustikuliidu suhtlemine sel teemal käsipostiga – dopingust e-mailis vist ei ole ikka sobilik kirjutada.

Ka Vene sportlaste võtted dopingukontrolli vältimiseks olid sellised, mida võib eesti keeli nimetada lihtsaks hanitamiseks – dopingukontrollidele väideti, et sportlased viibivad sõjaväeteenistuses ja nende asukoht on seetõttu salastatud . . .

Kel huvi dopingusaagast rohkem teada saada, soovitab Marathon100 lugeda AP veebilehel avaldatud materjali.