See võis olla 2012 aasta Tallinna maratonil kui märkasin ühe kaasjooksja seljas särki, millele oli inglise keeles kirjutatud tekst, mis eesti keeles kõlaks umbes nii: „Saan täna viiekümne aastaseks ja jooksen oma viiekümnendat maratoni“. Mis seal salata, oli inspireeriv. Olin sel hetkel neljakümne ühene ja jooksin parajasti oma kaheksandat maratoni. See lause jäi kuskile kuklasse pidama ja mõni päev hiljem vaatasin kalendrist, et 5. juuni 2021, minu viiekümnes sünnipäev, on laupäev ja tõenäoliselt sel päeval kuskil maratoni joostakse (no näiteks Stockholmis). See tähendas umbes viit maratoni aastas ja tundus täiesti realistlik plaan. Ei saa otseselt öelda, et ma sealt edasi täpselt arvestasin või plaanisin, et millal see viiekümnes maraton kätte jõuab, aga mida aasta edasi, seda tõenäolisemaks selline stsenaarium tundus kujunevat.  

Üldiselt järgnevatel aastatel kõik sujus ja maratoniturism oli täies hoos. 2020 veebruaris, päev enne vabariigi aastapäeva, jooksin Seišelli saartel oma neljakümne neljanda maratoni. Plaanitud viiekümnendani jäi veidi üle aasta ja siis see algas … Ma saan aru küll, et olukorras kus terve maailma elu-olu on pea peale pööratud, ei ole mõne vahva maratoni ärajäämine nüüd kõige suurem tragöödia, aga veits närvi ajas ikka. Kuskil sees oli lootus, et see kõik on ajutine ja küll saab varsti jälle elu normaalsetesse rööbastesse. Aga me kõik teame, kuidas tegelikult läks. Korraks justkui tekkis mingi lootus, sai isegi augustis Soomes polaarjoone taga maraton joostud ja siis Tartu Linnamaraton … ja siis tuli „teine laine“ ning pühkis uuesti kõik allavoolu.

Sellele vaatamata püsis minu „suur plaan“ endiselt püsti, sügisel sai välja valitud isegi sobilik juubelimaraton ja see oli suurejooneline – Teravmägede maraton. Nagu mitmel eelnevalgi korral, plaanisime minna koos Erkkiga ja jõudsime isegi hotelli broneerida.

Neljakümne üheksas maraton oli plaanis joosta Janeki maratonil aprillis, aga ka sellega läks nii nagu paljude teistega, uus kuupäev 6. juuni mulle enam ei sobinud (sorry, Janek, et ma nime kirja panin, aga ei osalenud, millalgi kindlasti). Õnneks pakkus Tartu Maastikumaraton mai alguses võimaluse uues formaadis individuaaljooksuna neljakümne üheksas jooks ikkagi kirja saada.

Paraku oli selleks ajaks selge, et Norra riik välismaalasi ei oota ja Teravmägede külastamine on praktiliselt võimatu, viimaks tuli ka maratoni korraldajatelt otsus, et teist aastat järjest jääb võistlus ära.

Olukord muutus kriitiliseks, aga nagu ikka - kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Erkkil ei jäänud nüüd muud üle kui mulle spetsiaalselt maraton korraldada (etteruttavalt - mille ta ise hiljem võitis). Koos Andrus Leiniga, kes on Rakveres varemgi hulga üritusi korraldanud, mõeldi kiiresti valmis rada ja tehti muud korralduslikud ettevalmistused. Arvestades, et võistluse korraldamise mõttest teostuseni olid kõigest mõned napid nädalad, oli tulemus muljetavaldav. Ma olin ikka omajagu üllatunud – sekretariaaditelk, muusika, tähistatud rada, pirukad, supp, auhinnad. Isegi liikluse reguleerijad oli olemas ja kuigi maratonirajal oli neli võistlejat, siis kui ma ühel ringil sõiduteed ületasin, pandi minu pärast autod ootama, täitsa nagu päris.  

Jooks toimus siis 5. juunil Rakveres ja kandis nime Rakvere maastikumaraton. Rada kulges Palermo terviseradadel ja Rakvere tammikus, valdavalt päikese eest varjus ja pehmel pinnasel. Läbida tuli kaheksa ca 5,25 km pikkust ringi ja rada oli üsna raske, tõusumeetreid tuli kokku umbes 600.

Kuna üritus hüppas kalendrisse ootamatult ja reklaamiks aega nappis, siis osalejaid oli seekord veel vähevõitu – nagu mainitud, siis maratoni distantsi lõpetas neli meest (naisi seekord ei olnud) ja poolmaratonis sai aja kirja üheksa võistlejat. Sellele vaatamata oli tegu rahvusvahelise võistlusega, sest maratoni distantsil oli kolmandana finišis jooksumees Leedust. 

Kindlasti on sellel jooksul potentsiaali enamaks kui lihtsalt ühekordseks isikliku unistuse täitmiseks. Jõudu Andrusele, kui vähegi viitsid, siis võiks sellest kujuneda jooksusõpradele tore üritus ka järgnevateks aastateks!

Ja kui teil juhtub jooksu päeval sünnipäev olema, siis saate korraldajatelt finišis terve tordi!

Tänud kõigile, kes jooksurajal kasvõi mõne kilomeetri kaasa jooksid, joogipunktis vett jagasid, kaasa elasid ja pilte tegid.

Mis edasi? Mis muud kui et samamoodi jätkates 60/100, ainukese keerulise kohana paistab praegu asjaolu, et 5. juuni 2031 on neljapäev ja maratoni leidmisega võib olla raskusi.

Fotod: Riho Lüüs