Jooksjale on paljud asjad imelihtsad, mis kõrvaltvaatajale võivad tunduda eriskummalised. Vahel küsitakse jooksjalt ka küsimusi, mis võiks olemata olla. Näiteks sellised viis küsimust.

Kui pika maratoni sa täna jooksid?

Jooksumaraton on alati 42,2 km pikkune. Alati. Täpselt nagu sajas grammis on alati sada grammi on klassikaline jooksumaraton alati sama pikk. Mõni maraton on natuke kergem, mõni natuke lõbusam, kuid kui korraldaja on teinud head tööd, on jooksumaraton alati 42,2, täpsemini 42,195 km pikk. Välja arvatud mullu Raplas, loomulikult. . .

Kas sul mitte ei olnud juba ühed jooksutossud?

Tuled koju uute jooksutossudega ning kuuled sellist küsimust. Tegelikult, sul oli juba kolm paari erinevaid jooksutosse, kuid need on ju kõik erinevaks otstarbeks. On maastikujooksutossud. On võistlustossud. On talvised veekindlad tossud. On igapäevaseks jooksmiseks mõeldud tossud. Ja siis on veel sellised, mida sa pole raatsinud ära visata, kuigi varvas juba ninast välja piilub. Kasutades erinevatel päevadel erinevaid jooksutosse peavad need ka kauem vastu.

Kas sa eile juba ei käinud jooksmas?

Jooksmine on harrastus. Täpselt nagu heegeldamine. Või raamatu lugemine. Või teatris käimine. Lõpetad põneva raamatu lugemise ja tahad kohe järgmise osa käsile võtta. Täpselt sama asi kehtib jooksuharratuse kohta. Sellega tegeletaksegi regulaarselt. Vahel ka igapäevaselt.

Kaua sa kavatsed veel joosta?

Oota, mis mõttes? Täna, homme, ülehomme, siis veel järgmine aasta ja kindlasti ka ülejärgmine. Ja siis veel kolm aastat. Või viis. Või kümme.

Mitmendaks sa jäid?

Kui sul pole kavas osa võtta järgmistest olümpiamängudest, siis pole sellel mingit tähtsust. Võib olla olid kolmesaja viiekümne seitsmes. Võib olla oli kahe tuhande kaheksasaja neljakümnes. Võib olla olid täiesti viimane. See, mitmes sa olid, ei ole üldse oluline. Sa võitsid ju iseennast.

Miks sa jooksed nii palju?

Mulle meeldib. Punkt.