Täpselt nii kõlas esimene lause täna hommikul ühe mu väga hea sõbra suust. Tõepoolest, 9 päeva. Ma ei ole tegelikult kindel selles, et ma tahan, et seda mulle igal hetkel meelde tuletatakse, ehkki kuskil mõtetes on see teadmine pidevalt ka endal selgelt mõlkumas. 9 päeva, igal uuel hommikul jälle üks vähem. Hirmus hakkab ja kerge paanika tuleb kui sellele mõelda. Kõik need küsimused kas ma ikka olen valmis ning kas ja kuidas ma jaksan ja mida kõike enne veel teadma ning tegema peaksin. Ühesõnaga on viimaste päevade märksõnaks ettevalmistus. Aga kas selleks üldse saab valmis olla? Ükskõik, mida elus esimest korda teha, on kogemus null, loota saab vaid iseenese poolt eelnevalt tehtud tööle, sellele samale ettevalmistusele, ning ellujäämisinstinktile. Nagunii seisan taas seal stardijoonel, vaatan pulsikella ning see näitab ilma ennast liigutamatagi 130 lööki minutis.

Rapla-Kehtna maanteejooks tõi Katrinile viienda koha.

August andis kokku 201 jooksukilomeetrit ning 2 võistlust. Rapla-Kehtna maanteejooks 11,5km ajaga 47min 36sek möödus hea enesetundega ning 10km peal aeg umbes 41 minutit andis lootust, et Peetri jooksu täpselt 10 kilomeetrisel distantsil õnnestub saada kirja uus isiklik parim tulemus. Nii ka läks, hooaja alguses Haapsalus joostud 43:07 minutit sai alistatud üle 2 minutilise parandusega ning uueks rekordiks 40:54 minutit. Keskmine tempo 4min 5sek kilomeeter, ma ei oleks kunagi uneski näinud, et ma 10km sellises tempos suudan joosta, ja jällegi tuleb öelda tänusõnad treener Kaupo Tiislärile, seda enam, et ka kõik teised sel päeval stardis olnud FB Jooksmise klubi liikmed jooksid oma isiklikud parimad tulemused. Jooks ise oli Rapla-Kehtna võistlusega võrreldes raskem, enesetunde mõttes, aga õnneks jagus nii raja äärde kui ka rajale sõbralikke ja innustavaid inimesi, kes piiride nihutamist tagant tõugata aitasid. Aitäh! Jooksurahvas on ütlemata äge, kõik on nii sõbralikud ja toetavad. Ja kui viimasel kilomeetril eriti raske on, siis aitab vaid üks jalgrattal tuttav nägu sõnumiga „finiš on kohe järgmise nurga taga”.

Peetri jooks, foto Viljar Vahter.

Aga päevad lähevad ja ettevalmistused maratoniks on töös – püüan jälgida mida söön, kui palju magan, vältinud endale trenniga ja trennis liiga tegemist, mõelnud enam-vähem läbi riietuse, millega SEBil jooksen, et oleks mugav ja ei hõõruks, soetanud geelid, lugenud, mida ja millal tarbida, käinud masaažis ning lähen veel, lasknud ettevaatuse mõttes oma põlve füsioterapeudil toestada, sest koormavamatel päevadel on see endast veidike märku andnud. Riietuse osas pean olema ettevaatlik ja hoolikalt valiv, eelmisel laupäeval 2-tunniselt jooksult tulles avastasin taas, et pulsivöö on korralikult naha marraskile hõõrunud ning retuuside tagataskus olnud telefon alaseljale punase nelinurkse jälje jätnud. Lein kahe äratulnud varbaküüne pärast on juba unustatud, pealegi küll need järgmiseks suvehooajaks tagasi kasvavad.

Paar päeva tagasi sain tegelikult treener Kaupo Tiislärilt ka kirja, milles must-valgel kirjas millise ajaga võiksin SEBi maratoni lõpetada ning millise tempoga joosta. Ma ei tahaks seda kõva häälega välja öelda ega kirja panna, sest millegipärast kipub sageli olema nii, et just siis, kui miski on kõva häälega välja hõigatud, läheb kõik risti vastupidi. Üks asi on iseenda ootustest kehvem olla, ja seda vaid ise oma peas teada, hoopis teine on neid ootusi teistega jagada ning siis pettunud saada. Aga Kaupo prognoos on muidugi lootustandev, on äärmiselt südantsoojendav lugeda kui keegi Sinusse ja Su võimetesse usub. Nüüd on vaid küsimus kas ja kui palju ma ise usun. Püüan mõelda nii, et garantii on mu enda tehtud töö ja see teadmine, et olen ilma viilimata korralikult viimase poole aasta vältel etteantud kava täitnud. Iga samm ja meeter ja kilomeeter ning viimasel ajal ka iga mõte on olnud ettevalmistus 10. septembriks.

Minult on küsitud ja ühel päeval sattusin selle peale ka joostes mõtlema, et kas ma olen pidanud midagi ohverdama seoses selles projektis osalemisega. Vastus on „ei”. Pigem on see isegi vastupidi. Neile inimestele, kes nii on küsinud, olen ma tavaliselt vastanud, et ma olen tegutsenud mõtte järgi, et elus peab kõike olema ja kõike peab saama teha. Ja saab ka kui märksõnaks on mõõdukus. Tulles aga tagasi ohverduste juurde, siis jooksmine on mulle rohkem andnud kui võtnud, sest nende minutite ja tundidega jooksurajal olen ma võitnud tegelikult aega iseendale. Lisaks on see minu ellu tulnud kuidagi väga õigel ajal, hoidnud mind teatud mõttes tasakaalus, andnud eneseusku ning päästnud mind teinekord ka iseenda emotsioonide käest. See pool aastat on olnud teatud mõttes teekond iseendani, nii füüsiliste võimete kui ka muu elu mõistes. Jooksmine ei ole lihtsalt sport, see on palju enamat.

Kohtumiseni juba 9 päeva pärast!

Katrin läheb 10. septembril jooksma oma elu esimest maratoni. Teda on juhendanud Kaupo Tiislär, FB Jooksmine.

Projekti Eesmärgiks SEB Tallinna maraton toetab Ühendus Sport Kõigile.

Avafoto: @sirelincc