Minu elu teine maraton lõppes pühapäeval Tallinnas ajaga 3.39.58. Ahnus ja palavus said seekord minust eesmärgiks seatud Tallinna Maratoni rajal võitu. 19. kilomeetril otsustasin 3 h ja 30 min tempogrupist end pisut lahti raputada ja seal ma siis olin – üksinda järgmised 23 kilomeetrit. Miks ma otsustasin tol hetkel tempot juurde panna? Seda sellepärast, et kuulsin projekti vältel aeg-ajalt lauset, et 3.30 eesmärk on minu jaoks veidi alla võimete jooksmine. Ja nii see mõte siis kummitas mind kuni stardini välja. Küllap viiski seesama lause mind n-ö lollidemaale, kui tol hetkel otsustasin gaasi juurde panna. Pärast pühapäeva olen ma seda jooksu oma peas edasi-tagasi kerinud ja jõudnud järgmise seisukohani – alati tuleb kuulata oma sisetunnet ja oma keha. Sisetunne ütles veel eelmise päeva õhtul, et võta rahulikult ja ole õnnelik, et üldse starti jõudsid. Suvine kahekuune jooksupaus ja veel stardi hetkelgi muret tekitanud kerge meniski rebend panid kogu protsessile korraliku põntsu. Oli hetki, kui asjad tundusid ikka väga halvad.

20. ja 25. kilomeetri vahel oli kõik enam-vähem stabiilne. Seejärel saabus aga raskus ja keha hakkas märku andma, et loll pea on keha nuhtlus. 37. kilomeetrini suutsin enamvähem vajalikku tempot hoida ja siis need tulid – krambid mõlemas jalas. Palavus imes minust mahlad välja ja karta on et seda just sel põhjusel, et nii sooja ilmaga võistlemise kogemus mul puudus, kuna suvi ja suvised võistlused läksid mul vigastuspausi nahka. Hetk, mil otsustasin rajal seisma jääda, oli korralik must auk, silme eest virvendas. Ilma liialdamata keris tol hetkel silme eest läbi kogu 8,5 kuud, kui selleks hetkeks valmistusin. Olin sel hetkel nii viimasel piiril, et võimalus seisma jääda tekitas minus korraks isegi rõõmu. Kohe pärast rõõmuhetke valdas mind aga suur vihasööst, et mida kuradit ma seisan, ma ei ole ju nii nõrk! Ja karmana ei jäänud ma seisma mitte oma parema põlve meniski tõttu, vaid segama hakkas hoopis teine faktor, mida ma ei olnud osanud üldse karta.

Jalutades ootasin enda eesmärgiks seatud tempogrupi järgi, sain sel ajal mõned minutid taastuda, misjärel üritasin veel kord hambad ristis grupi sabas püsida, aga mitte sel korral. 39. kilomeetril tõmbasin juhtme seinast. Vaatasin, kuidas 3.30 kirjaga valge õhupall kaugusesse liugleb. Ma ei olnud sellega arvestanud, kõik pidi minema teisiti. Viimastel kilomeetritel tegin 110. aastase vanapapi jooksuliigutust ja kiiremat sirgete jalgadega kõndi vaheldumisi, et reied või sääred täielikult krampi ei tõmbaks. Ideaalsest jooksuliigutusest olin sel hetkel valgusaastaste kaugusel. Finišis ootas mind siiski tähendusrikas medal, mis tuli vaatamata kõigele kätte saada. Tol hetkel turgatas pähe ka eelmisel aastal Tartu Maratonil joostud aeg ja seda oli mul veel võimalik ületada. Kiirelt seatud uus säästu eesmärk sai uueks sihiks silme ees ja selleni ma õnneks jõudsin. 4 minutit kiirem kui eelmisel aastal oma esimesel maratonil Tartus, asi seegi. Pärast lõpujoone ületamist langesin abikaasa embusesse ja töinasin nagu pisike poiss. Isegi ei tea miks, aga lihtsalt nutsin. Seal langesid vist kergendus ja viimaste kilomeetite pingutus ühte hetke kokku. Sain selle 3 tunni ja 39 minuti jooksul palju targemaks spordimeheks ja jooksjaks. Sain teada, mis on jooksjate keeles üks tõsine haamer. Respekt maratoni distantsi vastu tekkis just selsamal hetkel. 

Tsiteerides Tallinna Maratonil minust mõned minutid tagapool lõpetanud Märt Avandit: “Õnneks see läheb iga kord meelest ära, kui raske see on, sest muidu ei teeks küll seda rohkem kui ühe korra mitte keegi. Maratonis on mingid reeglid, aga need võivad ka murduda 35. kilomeetril. Kunagi ei tea.”

Vaatamata kõigele on mul suur isu järgmisele maratonile minna. Kes teab, võib-olla juhtub see juba oktoobris Tartus. Igatahes on selles distantsis midagi müstilist, mis mind paelub.

Kõige suurem tänu kogu selle teekonna eest läheb ilma liialdamata minu abikaasale. Minul oli seda kõike lihtne teha, käia trennis ja joosta. Tema kanda olid kõik argised toimetused, mis on kohati keerulisem kui jooksmine. Kui oleks saanud, siis oleks naise ja tütre ka rajale kaasa võtnud. Aga esialgu pean ise sirge seljaga suutma üle finišijoone tulla, misjärel võin ka nemad kukil kaasa võtta. 

Minu suur lugupidamine ka projekti eestvedjale Janek Oblikale. Uskumatu mees, uskumatult suure kirega jooksmise ja liikumise vastu. Kirg on nii suur ja soe, et ta paneb sellega ka enda ümber olevad sajad ja sajad inimesed liikuma.

Ja viimaseks, kuid mitte väikem kummardus treener Taivo Püi ja spordiklubi SK Jooksupartner kaasvõitlejate ees. Teilt kõigilt ammutasin selle kaheksa kuu vältelt nii mõnegi tähtsa tarkusetera jooksmise kohta. Uskumatult vinge punt. Mitte ükski kolmapäevane lõigutrenn ei tundunud tänu teile rõve ega raske, hoopis vastupidi. 

Näeme rajal, maratonirajal!

Fotod: Raimo Roht