Aeglase elamise filosoofia väärtustab hetke, mõnusat kulgemist ning lihtsate asjade nautimist. See mõtteviis vastandub tänapäevasele kiirele elutempole, mis on jõudnud kõikjale meie ümber. Sõnad nagu „kiirtoit“ ja „kiirmood“ või „rööprähklemine“ räägivad sellest, et soovi korral on igast asjast võimalik minutid välja pigistada. Sageli ka emotsioonid nii, et lõhnadest ja maitsetest jäävad järgi vaid tühipaljad kalorid.

Liikumine ja söömine on väga sarnased tegevused. Mõlemad tekitavad heaolutunde. Mõlemad on elamiseks vajalikud. Mõlemast võid sattuda sõltuvusse.

Ka liikuda on võimalik nii kiiresti kui aeglaselt ning aeglane liikumine on olemuselt lihtsam. Rekordeid rünnates valid võistluseelsetel päevadel hoolega, mida taldrikule tõstad, otsid spordipoodidest sobivaid energiageele, mõtled, milliste jalatsite ja riietega rajale minna ning jälgid murelikult ilmateadet. Matkatempos liikudes jääb kõik see ära, kahmad teeninduspunktis kamaluga rosinaid ning nosid poolikuid banaane, sest kiiret pole kuhugi. Distantsi lõpuski ei jookse sa seetõttu „tunnelis“, vaid märkad rajakäänakuid, vabatahtlikke ning oktoobrikuist päikesepaistet.

Laupäevane Tartu linnamaraton oli kolmas sügisene liikumisüritus, kus allakirjutanu kulges mõnusas rahulikus tempos, aeglaselt ja mõnuga. Septembri suviselt soe Tallinna maraton jättis hea emotsiooni, sest seltskond oli selline, mis pani seitse tundi tunduma seitsme minutina. Räägid ja lobised ja ühel hetkel ongi 42 kilomeetrit läbi kõnnitud. Paar nädalat hiljem Riias toimunud maanteejooksu MM ei jätnud sama head mälestust, sest jäin rajale üksi. Laupäeval olin Tartu linnamaratonil tempomeistri rollis, eesmärgiks oli läbida 21 km kolme tunni ja viieteistkümne minutiga ning vaatamata tormituultele oli tuju taas kord hea. Meid oli selles tempogrupis rajal kolm, lisaks neljandana meid, kui viimaseid poolmaratoonareid jälitanud rattur ehk tegemist oli taas kord seltskonnaüritusega.

Kaks meist läbisid nii pika distantsi esimest korda ja juba see on märkimisväärne saavutus. Eneseületus läbitud distantsist. Tempomeistrina on mul hea meel, et suutsime algusest lõpuni koos püsida, kuigi ületasime lõpujoone algsest eesmärgist seitse minutit hiljem.

Üks põhjus, miks me liikumisüritustel käime, ongi nende sotsiaalne roll. Stardis kohtame sõpru ja tuttavaid, lobiseme ja räägime. Lõpujoone ületamise järel muljetame. Räägime sellest, kui raske või kerge meil oli. Aeglaselt ühes grupis liikudes muutub ka stardi- ja finišijoone vahel toimuv seltskondlikuks ettevõtmiseks.

Liikumine teeb ikka tuju heaks. 

Ilmselt üks põhjus, miks aeglaseid liikujaid rahvajooksudel vähem on, ongi see, et nad tunnevad üksi jäädes ennast seal võõra ja üleliigsena. Rajal pole kedagi sinu ümber ning finišisse jõudeski pole enam kellegiga lobiseda. Kõik on juba koju läinud. Sotsiaalne roll kaob ära ning põhjust järgmine kord starti tulla on vähem. Iseendaga saad kodus ka rääkida.

Esimene samm aeglaselt liikuvate inimeste kaasamiseks liikumisüritustele ongi tempomeistri olemasolu. Ent ainult sellest ei piisa. Tartu linnamaratonil oli tore, et sama-aegselt olid rajal nii poolmaratoni- kui maratonijooksjad. Seetõttu oli alati ka meie selja taga keegi teine. Finišisse jõudes oli hetk tagasi rajale lähetatud 10 km jooksjad, mistõttu ka seal oli terve hunnik inimesi. Turvatunnet suurendas ka see, et ei olnud kohustust lõpetada kolme tunni ja 15 minutiga. Peale meid jõudis finišisse ju veel teisigi jooksjaid, maratonijooksjaid näiteks. Liikumisüritus on võimalik disainida selliseks, et seal on ka aeglaselt liikuval inimesel hea. Ning lõppkokkuvõttes: mida rohkem on aeglaselt liikujaid, seda rohkem on aeglaselt liikujaid. Kus on, sinna tuleb ikka juurde. Täpselt nagu tempomeistri kõrval on alati keegi on järgmine kord selle kellegi kõrval keegi kolmas või neljas.

Väärtustame siis aeglast liikumist rohkem. Aeglaseid liikujaid. Eesti on nii väike, et siin võiks kõigil hea olla. Ja liikuda.

PS Käesolev jutt ei ole mõeldud vastandumisena kiiretele liikujatele, sest ka selles on oma väärtus. Kuid kiiretest kirjutame me nagunii ju kogu aeg.

PPS Kirjutamine ei maksa midagi. Küll aga korraldamine. Ehk teistmoodi ürituse korraldamine tähendab enamasti ka teistmoodi raha. See on paratamatu.

Fotod: Sportfoto, Henrik Habicht, Kristi Kuuse.