Öeldakse, et vigadest õpitakse. Targad teiste vigadest ja lollid oma vigadest. Nii et see, kui ma pidevalt erinevaid vigu teen, mis kõiksugu erinevates vigastustes väljenduvad, peaks mind lõpuks ju targaks tegema? Hästi targaks!

Tegelikult aitab, enam targemaks ei taha saada! Aitab küll!

Mullu, 49aastasena olin elu parimas vormis. Jooksuvormis. Septembrikuisel Tallinna maratonil sündis uus isiklik. Mõni kuu hiljem vana-aasta jooksul oli minek kerge ning nägin end vaimusilmas juba Bostoni maratoni stardijoonel.

Nimetatud võistlus, maailma vanim jooksumaraton (noh, väikese erandiga võib ju Ateena maratoni ka maailma vanimaks lugeda) ahvatleb harrastusjooksjat just seepärast, et sinna on nii raske pääseda. Bostonisse teadupärast saab nagu tiitlivõistlustelegi vaid siis, kui oled ajalise normatiivi ära täitnud. Minusuguse tavalise inimese jaoks on see maraton jäänud kogu aeg selliseks helesiniseks unistuseks. Ma lihtsalt ei taha vaid selle nimel joosta, et kunagi Bostonisse pääseda.

Ent mullu sügisel Tallinnas uut rekordit püstitades jäi Bostoni maratoni normatiiv minust ainult kahe ja poole minuti kaugusele. Isegi sital ei käi 2,5 minutiga ära! Normatiivi tõi lähemale loomulikult vananemine ja jõudmine uude vanuseklassi. 50selt on Bostoni norm 3.25, 49selt veel 3.20. Lõpuks ometigi on vanusest ka mingi kasu.

Alati kui elu läheb liiga ilusaks tuletab miski sulle meelde, et sõna „persse“ eksisteerib ikka väga selge põhjusega.

Montpellier maraton on Lõuna-Prantsusmaa üks suuremaid, kuid korralduse mõttes jääb Eesti jooksuvõistlustele väga palju alla.

22. jaanuaril olin oma tavapärasel nädalavahetuse pikal jooksul. Mõni päev tagasi oli natuke lund tulnud. Siis oli sulatanud. Seejärel külmetanud. Tänavune talv ju oli selline. Linna tänavad olid lumest puhtaks lükatud ning tõmbasin jalga oma suvised jooksutossud. Ent mida kaugemale ma jõudsin, seda halvemaks läksid teeolud. Järvekülas tegingi oma topeltaxelid lõpuks ära. Siuhti! Üks jalg liikus ühes suunas ja teine teises suunas. Sekundiga olin külili, kõik luud ja kondid olid õnneks terved. Tõusin püsti, kloppisin lume riietelt ja jooksin edasi. Sealt, kus jalad tagumikuks muutuvad, oli küll väike valu, kuid ega ma siis Järvekülla saa jääda! Koduni oli veel 5-6 km minna ning ma pole ka selle põlvkonna inimene, kes telefoniga jooksmas käib ehk teisisõnu – ei saanud kedagi endale ka autoga järgi kutsuda.

Järgmisel päeval tuikas jalg juba rohkem. Trauma andis märku ning võtsin päevase pausi. Puhkasin veel teise ja kolmandagi päeva. Peale väikest pausi sujus jooks valuvabalt ning otsustasin ettevaatlikult tavapäraste treeningute juurde naasta. Ent kiiremad liigutused tõid uuesti valu, mis ei läinud ära ka järgmiseks päevaks. Oli ilmselge, et midagi oli valesti. Reie lähendajad olid venitada saanud ning kõõlused tuikasid.

Puhkus on vigastuse esimeses etapis alati parim ravi, seda tarkust on viimase aasta jooksul kogunenud küll. Ent sama oluline on hoida keha liikumises, aktiivne liikumine ravib samuti vigastusi. Veebruari esimese poole kõndisingi, pikim matk mööda Tallinna võttis kolm tundi aega. Kolme nädala möödudes hakkasin tasapisi jooksmise juurde naasma. Alustasin jooks-kõnniga proovides leida õiget tasakaalu kahe liikumisviisi vahel. Algatuseks sobis rütm 300 m jooksu, 700 m kõndi, tasapisi tõstsin jooksulõikude pikkust hoides kogukilometraaži siiski  5-6 km piires. Pikemaid treeninguid ei julgenud teha, kuid 20. märtsil ootas ees Montpellier maraton Prantsusmaal ning see tekitas kerget ärevust.

Nädal enne maratoni võtsin julguse kokku ja läbisin 21 km jooks-kõnniga. Jooksin 300 m misjärel kõndisin 700, ja nii 21 korda järjest. Jooksulõigud oli natuke maratonitempost kiiremad (ehk ca 4.45 min/km) ning kõnnilõigud samuti suhteliselt kiired, ligikaudu 8 minutit kilomeetri kohta. 21ndaks kilomeetriks olid jalad läbi otsekui pika intervalltreeningu lõpuks ning täpselt seda see poolmaraton ju tähendaski. Ent need kohad kehas, mis varem olid valu teinud, andsid õnneks endast vähe märku. Sain kindlust, et poole pikema maa läbimine samamoodi ei tee mulle viga.

Pool Montpellier maratoni expot näitas väga hästi kui vähe oluliseks selles linnas enamvähem Tallinna maratoni mõõtu jooksuvõistlust peeti. .

Maratoniks otsustasin oma strateegiat siiski mõnevõrra muuta. Plaan oli läbida 42 km algusest lõpuni jätkuvalt jooks-kõnniga, kuid hoida jooksutempo 5-10 sekundit kilomeetri kohta aeglasem.

Nii ma siis seisingi oma sünnipäeva hommikul Montpellier maratoni stardikoridoris. Vihma kallas otsekui ei olekski Lõuna-Prantsusmaal ning võistluse tunnet ka polnud. Plaan oli 42 km viie tunniga läbi teha, pidades algusest lõpuni kinni oma jooks-kõnd valikust.

Kõige raskemaks kujunes esimene kilomeeter. Kõikseemees pani stardist juuste lehvides minema ning väga raske oli jooksjate summas kõnnile üle minna. Õigupoolest polnud kõndimiseks ruumigi.

Teisest kilomeetrist alates jätsin iga kilomeetri täitudes jooksmise katki ning kõndisin 600 m. Seejärel jooksin 400 m, misjärel jälle kõndisin 600 m. Olin nagu lõõtspill, mis igal jooksulõigul jõudis ees liikuvatele maratoonaritele järgi ning kõnnilõigul jäi jälle maha.

Ent alternatiivi ei olnud. Alternatiiv oleks olnud mitte startida, sest läbides 42 km algusest lõpuni jooksusammul, oleks põrutus vigastusest paranevatele kohtadele ilmselt liig olnud.

Selliseks kujuneski Montpellier maratoni tempograafik, jooksulõigud pikituna kõndimisega.

Sedasi kujuneski maratonist järjekordne pikk intervalltreening. 42 x 400-500 m, 4.50-5.00 min/km tempos üle 600 m kõnni. Vähemalt püsisin graafikus ületades lõpujoone ajaga 4.53. Finišijoont ületades oli tunne nagu polekski jooksnud. Järgmisel päeval vaatasin kadedusega linna peal komberdavaid maratoonareid. Oleks tahtnud samamoodi kõndida. Ka kõht, mis tavaliselt on peale maratoni vaakumisse tõmmanud, oli selline pooltühi. Mida aeglasemalt ma liigun, seda vähem energiat ju kulub.

Täna, kaks nädalat hiljem olen teinud esimese täismahus pikema jooksutreeningu. Valu ei ole. Vigastus enam märku ei anna. Kahe nädala pärast ootab ees Janeki maraton, mille tahaks algusest lõpuni mõnusa jooksusammuga läbida. Naeratades.

Mida ma siis õppisin kogu sellest jamast. Et naastudega jooksutossud kuluvad marjaks. Eriti sellisel talvel nagu tänavu oli. Samuti õppisin seda, et kahe kuu pikkune treeningpaus, mil liikuda sai ainult kõndides ja jooks-kõnniga, ei mõjutanud jooksuvormi praktiliselt üldse. Poolmaratoni suudan aprilli alguses joosta sama tempo ja pulsiga nagu jaanuariski. Maratonivastupidavus võib küll mõnevõrra nõrgem olla, samuti kiirus lühematel distantsidel, kuid valuvaba olemine on seda kõike väärt.

Janeki maratonil näeme!

Avafotol see, miks Prantsusmaale tasub jooksma minna - hea toit!