Vaimusilmas kujutasin ette, kuidas ma iga kuu kirjutan sellest, kui vahva on joosta, kuidas ma pidevalt arenen ja ükski vigastus mind ei taba, aga elu teeb siiski omad korrektiivid. Mis on vahepeal toimunud? Aprillikuu sujus tõesti väga hästi – täitsin oma plaani 100% ja kilomeetreid kogunes korralikult. Kokku jooksin kuu ajaga 204 kilomeetrit, millele lisandus mitu tundi kerelihaste tööd. Treeningutele lisaks ka muu väljas liikumine, mida pole sugugi vähe olnud. Tundsin juba arengut ja olin põnevil edasise osas, kuniks juhtus midagi, mille tõttu olin sunnitud oma senist teekonda analüüsima ja plaane veidi ringi tegema. 

Pärast maikuu esimese nädala jooksuharjutuste ühistrenni, tundsin öösel, et pahkluu juures on tuikav valu. Kuna oma rumalusest panin trenni minnes jalga madalad sokid, siis arvasin, et sain külma (ilm oli jahe ja vihma sadas ladinal). Hommikuks oli asi unustatud ja läksin taastavale jooksule. Neli esimest kilomeetrit olid tavapärased, aga sellega asi piirdus. Vasakusse säärde (sisemine osa) hakkasid lööma valusähvatused ja koju jõudes valutas vasak säär isegi sellele toetumata. Rääkisin teiste projektis osalejatega ning mu sõnavara rikastus uue termini võrra – luuümbrised! 

Jooksusõprade soovitusel masseerisin/rullisin sääri ja määrisin põletikuvastast geeli peale. Valu taandus ja tundus, et asi on paljulubav. Õnneks pidi järgmine päev jooksuvaba olema. Pikali minnes aga hakkas pihta sama jama, mis eelneval ööl, ent seekord oluliselt intensiivsemalt. 

Hommikul kirjutasin oma treenerile Toomasele. Asi selge – järgmisele päevale planeeritud pikk jooks jääb ära ja enne koormustesti jooksma ei lähe. Kujutate ette, kui raske on mitte minna jooksma, kui sa tead, et see peaks kava järgselt plaanis olema? Ütleme nii, et minusugusele kohusetundlikule plaanitäitjale on see väga raske. Õnneks kolmepäevane puhkus aitas ja jalad ei kukkunudki otsast – vot, mis üllatus! 

Lisaks jalahädale olen olnud kimpus väsimusega, millele otsest seletust ei oskagi anda, kuna jooksumaht ei ole siiski nii suur. Intensiivsust on muidugi omajagu. Olgu öeldud, et tagasilöökidele vaatamata ei ole ma end looteasendisse nurka kerra tõmmanud ja rühin vaikselt oma eesmärgi suunas edasi. Kui aga keegi tunneb ennast eelkirjutatust ära ja tahaks oma kogemusi jagada, siis hea meelega vahetaks mõtteid. 

Aga mitte ainult hädadest ei tahtnud ma rääkida! Mai teisel nädalal käisin Spordimeditsiini sihtasutuses koormustestil, mis läks üldjoontes hästi. Arst jäi rahule minu koormustaluvuse, laktaadinäitude, kiire taastumise ja ilusa verepildiga (hemoglobiin oli koguni 142).  Millega väga rahule ei saanud jääda, oli minu liiga kiirelt ja hüppeliselt tõusev pulss. Osa sellest saan panna siseruumis jooksmise, jooksulindi ja veidi äreva olukorra peale, sest pulss oli tõesti kõrgem, kui ta mul tavapäraselt on (testil oli juba 8 min/km juures pulss 144). Kui ma seda nägin, oleks tahtnud lindilt maha tulla ja pillid kokku pakkida. 

Samas ei saa ka lõppjäreldusele vastu vaielda – minu pulss on tõesti väga tundlik ja võib hüppeliselt tõusta näiteks maastiku vahetuse peale (tõusmisele siiski järgneb stabiliseerumine). Huvitav oli ka kopsumahu näit, mis mõõdeti 3,7 peale ning mis jääb alla selle, mis ta võiks olla (91%). Samas mõõdeti möödunud aasta septembris Tartus mul kopsumahuks 4,05, mis oli jällegi 105% eeldatavast. Võta siis kinni, kuhu see tõde jääb ja kuidas nii erinevad mõõtmistulemused saavad olla. See näit ei pidanud ka enam treenitusega suurenema ja näitab eelkõige seda, et nooremana sai vähe kestvussporti teha. Tundub, et aeroobikast ja tantsimisest suurt tolku polnud. 

Selleks, et mitte lõpetada seda sisekaemust negatiivsel toonil, siis kas te ikka õue olete vaadanud? Kui ilus aeg on praegu jooksmiseks! Kui ma projekti sain, siis mu sõber ütles mulle kuldsed sõnad: „Palju õnne, suvi jääb jälle vahele!“. Nali on aga tema kulul, sest seekord olen võtnud eesmärgiks nautida teel olemist, märgata inimesi ja loodust enda ümber ning nautida protsessi. Üldjoontes olen ka seda teinud, v.a kolmapäevased arendavad jooksud, sest need on lihtsalt kangutamised ja midagi nauditavat selles pole (arendavat loodetavasti ikka on). OK, tegelikult olen ise nõrk, jooksul pole midagi viga! Loodetavasti sujuvad järgmised kuud plaanipäraselt – jalad rohkem häda ei tee ning saan kirjutada täpsemalt oma trennidest ja senisest arengust numbrites. 

Fotod: Mallor Malmre ja erakogu