Kas me saaksime otsast peale alustada, palun? Seda vahvat projekti, ma mõtlen.. kõik algas nii kähku ja tundus, et aega eesmärgini on pikalt. Vahepeal jõudis isegi küsimus tekkida, et miks ma ikka seda üldse teen, aga nüüd on nii kurb, et see läbi sai.

Projekti algus oli minu jaoks veidikene konarlik - 2,5 nädalane Aasia reis ja mõned haigestumised, ehk ei olnud lihtne uue treeningkavaga Sina peale saada. Lisaks nimetatule veel tavapärased komandeeringud ja mitme kuune koduremont. Vabandusi võin ma veel leida, aga joosta saab tegelikult ju iga kell ja igal pool - paki ainult oma riided ja sussid kaasa.

Igasugused rumalad küsimused - et ikka miks ma seda teen, aitasid ära peletada ka meie projekti meeleolukad ühistreeningud. Nii hea meel oli alati teisi näha ja arutada, mida keegi teeb ja kuidas kõigil läheb. Nägime me teineteist küll harva, aga alati oli tunne nagu me teaksime üksteist juba pikalt.

Olgu. Sellest on nüüd vist kõik aru saanud, et projekt oli tore ja andis palju häid kogemusi. Aga eks natukene tuli tööd teha ja vaeva ka näha. 6-7 trenni nädalas, “hullematel” nädalatel ligi 200 km jooksukilomeetreid ja kogu projekti ajal umbes-täpselt 1294 km. Võib ette kujutada, et aega võttis see kõik omajagu, aga see oli kõike seda väärt ja mitte ükski jooksmisele ja treenimisele kulutatud minut ei ole raisatud minut. Isegi mitte sekund.

Kui ma projekti kandideerisin, ilutses minu ankeedis poolmaratoni eesmärgiks 1:30-1:35. Esimesel jutuajamisel treeneriga sai selgeks, et ma olin natukene üle pingutanud, kuna 1:30 tähendab ju keskmist kilomeetri aega 4:15min/km. Sellel hetkel tundus isegi 4:30min/km, et saavutada 1:35 liiga kiire. Isegi kuni nädal ennem Tallinna Maratoni arvasin ma, et see ”ülihelikiirus” jääb mulle kätte saamatuks.

Pärnus Kahe Silla jooksul tabas mind aga reaalsus. Mina, kes ma kuumas jookmist üldse ei kannata, jooksin välja enamvähem keskmise 4:30min/km. Täpsemalt 4:29 min/km, aga seda ka 25-kraadise ilma ja lauspäikesega ja enesetunne peale seda oli nii hea, et ma hakkasin isegi endasse uskuma. Treener ütles selle peale: ”See pidigi lihtne olema. Mis Sa siis ootasid!”. Mmmm.. mina arvasin, et ma ei jaksa, jään seisma või kukun üldse ümber. Aga võta näpust.

Veel viimane nädal trenne ja minu mõttes sai kindlaks, et sinna 1:35-1:40 vahele ma pean selle poolmaratoni jooksma. Treener pani südamele, et ära toitumisega viimasel nädalal katseta ja maga korralikult, siis saab kõik ainult hästi minna. Treenerit tuleb ju kuulata ja nii ma tegingi. Tegelikult oli enesetunne päris hea ja isegi eneseusku oli enamvähem piisavalt.

Nii see kaheksas september kätte jõudiski. Ootusärevus oli suur ja nii hea meel oli näha treenerit veel enne starti, kes ikka kinnitas, et trennid on ilusasti ja hoolikalt tehtud, seega kõik peaks olema nii nagu plaanitud.

Nii kui start oli antud, oli ärevus läinud ja asendunud rahulolu ja keskendumisega. Hoidsin ennast ilusasti 1:35 kursil ja isegi natukene alla, et viimasele poolele natukene edu tekitada. Nii need kilomeetri ajad tulid 4:27-4:22-4:24-4:28-4:28-4:30 min/km. Ise olin nii rahul ja tunne oli ootamatult hea. Jaksugi oli palju, kuniks jalad ootamatult 8ndal kilomeetril krambitama hakkasid ja kannatamatut valu tekitasid. Nii see 8nda kilomeetri aeg juba 4:38 min/km tuli ja mis sealt edasi sai.. ma ei hakka neid numbreid isegi enam välja tooma. Sealt saati hakkasid kilomeetri ajad langema. Proovisin sellele mitte mõelda ja edasi minna.

14-15nda kilomeetri vahel oleksin tahtnud nii väga alla anda. Mõtlesin oma vanaisa, Hubert Pärnakivi, sõnadele: “Alati jookse lõpuni!” ja pingutasin edasi. Siiski küsisin 17ndal kilomeetril oma raja äärset teotust nähes, et kas ma ei tohiks kõrvale astuda, ma lihtsalt ei kannata enam. Selle peale sain aga teada, et lisaks mu treenerile, ootab mind finišis ka ema. No hallo, siis ei saa ju küll 4 km ennem lõppu alla anda. Sellest hetkest võtsin sihiks, et aja pärast ma ei mureste, peale finišit ei kurvasta ka ja teen selle lihtsalt ära! Kilomeeter kilomeetri haaval see finiš lähemale tuli. Finišikurvi nähes ja treeneri ergutusi kuuldes oli jalgu natukene lihtsam kiiremini liigutada. Samal ajal ise treenerile karjudes: ”Mu jalad nii valutavad!”. Korraks isegi enam ei valutanud, kui ma nägin, et mu finiši aeg tuleb 1:41:02 – isklik ikkagi. See kõik oli seda väärt!

Eesmärk jäi täitmata. Vähemalt see, mis enne starti püstitatud sai. Eneseületamine sai sellel korral minu suuremaks eesmärgiks. Aga jooksmisega vahel nii ongi, et isegi kui suure vaevaga treenid ja paned sellesse kogu oma südame, siis päevad ei ole vennad. Mõnikord jääb eesmärk täitmata ja mõni jooks on raskem kui teine, aga sellepärast ei tasu alla anda. Mina kindlasti ei anna.

Kuigi projekt on selleks aastaks läbi. Siis mina jään Jooksupartnerite juurde edasi ja treener Taivoga on meil varsti juba uued eesmärgid. Ma loodan, et nii mõnigi on saanud meie teekonnast innustust ja on mõistnud, et võimatu ei ole siin maailmas miski. Tasub vaid teha see esimene samm. Kui Sa ei oska seda esimest sammu ise teha, siis tule meiega trenni!

Ennem kui ma need otsad viimast korda kokku tõmban – SUUR KUMMARDUS kogu projekti eest vedajatele, treeneritele, toetajatele ja loomulikult osalejatale! See motivatsiooni laeng, mis Teiega kõigiga terve see aeg kaasa on käinud, on imetlusväärne. Ma jään seda kõike igatsema.

Esiteks – tulge trenni! Teiseks – näeme juba Tartu jooksul!

Loona valmistus Tallinna maratoniks Jooksupartneris ning teda juhendas Taivo Püi.

Fotod: Mallor Malmre.

Eesmärgiks Tallinna maraton alustab peagi! Jälgi Marathon100 veebi!