Teatrisse sattun ma tõenäoliselt keskmisest tihedamini, aga seda eeskätt oma tubli abikaasa initsiatiivil. Väga harva tuleb ette olukordi, mil ma võiksin öelda, et seda või teist lavastust tahan kindlasti näha. Möödunud nädalal tuli ette erand. Kõrv tabas raadioreklaami, et Tartu Uues Teatris esietendub Ants Laidami loomingul põhinev „Ants, Ants, Ants“. See on ju see spordimees! Tabasin end mõttelt, et seda tükki pean nägema. Tahtmiseks see jäigi. Esietendus jäi viimaseks. Mehe minevikust ilmsiks tulnud vägivaldsele käitumisele viidates arvati lavastus mängukavast välja. Ent Antsu hinge olnuks huvitav rohkem tunnetada…

29. mail 1993.a. toimus Iisaku staadionil Enn Selliku auhinnajooks. Põhiklassi 3000m ja 5000m distantsidele lisaks oli arvukatele noorteklassidele kavas mitmeid lühemaid võistlusmaid. Kevadise pulbitseva võistlusnälja rahuldamiseks olin ostnud pileti Kohtla-Järve bussile lootuses, et küll sealt mingi kohaliku liiniga Iisakusse edasi saan. Lootus vedas alt. Kohale jõudes selgus, et Iisakusse käis vist umbes üks buss päevas ja noh, ega selle kellaaeg nüüd Tallinnast tulnud jooksjale kohaseks polnud seatud. Jäi kaks võimalust, kas sõita sama targalt koju tagasi või maksta hingehinda ja jõuda kohale taksoga. Krooniajastu algusaastate kontekstis panin veerand kuupalka hakkama, kui leppisin ühe taksojuhiga tehingus kokku ja asusime Iisaku poole teele. Poolel teel märkasin tee ääres meesterahvast ja jalgrattaga poisikest. Mees vehkis auto peatamiseks käega ja tegi seejärel kiiresti kätega jooksuliigutust matkiva žesti. Enamusele inimestele oleks ta käitumine arusaamatuks jäänud, kuid jooksjana õnnestus mul kiiresti üks ja üks kokku panna ning palusin taksojuhil peatuda. Poiss tuli takso peale, et võistlusele jõuda, mees jätkas teed Iisaku poole jalgrattaga, kuna see lihtsalt autosse ei mahtunud. Ja mehe kogu jutust ja käitumisest õhkus soov, et peaasi, et poiss, oletatavasti poeg, võistlema jõuaks. Olgu veel öeldud, et taksoraha jagasime hiljem pooleks. See oli mu esimene kokkupuude Antsuga, Ants Laidamiga.

1997.a. septembri algul leidsin vist toonasest Spordilehest väikese teate, et 6. septembril toimub Lauluväljaku jooks. Neil taasiseseisvumise esimestel aastatel oli jooksuvõistlusi tänapäevaga võrreldes suhteliselt kasinalt. Traditsiooniline, kaks korda aastas Pirita ringrajal toimunud Norma 10 km jooks oli läinud hingusele (täpsemalt küll kolinud Nõmmele ja lühenenud viiele kilomeetrile, aga see polnud enam see) ja kuna oli tahtmine saada aastas vähemalt üks 10 km tulemus kirja, otsustasin Lauluväljakul osaleda. Oli lühike ring ja raske rada. Ümber Eesti Näituste kompleksi tiirutades tuli vist viiel või rohkemal korral Pirita teelt Lauluväljaku ülemiste väravate juurde tõusta. Kuigi väheste osavõtjate hulgas õnnestus tookord esimesena lõpetada, on üritus eriliselt meelde jäänud kui näide üksiku jooksu- ja spordifanaatiku korraldatud ettevõtmisest. Korraldaja oli Ants Laidam.

Väga uduselt kangastub kuskil mälusopis ka üks Ants Laidami artikkel Spordilehes või Kehakultuuris või mingis muus 90-ndate perioodikaväljaandes, kus ta rääkis põhjalikult oma treeningupõhimõtetest ja oma laste treenimisest., aga täpsemalt ma seda dateerida ei oska ja sisu üksikasju kahjuks ei mäleta.

Ja nüüd siis 2000-ndad. Esimesel kümnendil ja teise esimesel poolel oli Ants oma fotoaparaadiga kohal pea igal rahvajooksul ja klõpsutas pilte nii tuttavatest kui võõrastest, et neid siis järgmistel kordadel jäädvustatutele lahkelt jagada. Võiks öelda, et mingil perioodil võisin teda mõttes suisa Rabajooksu maskotiks nimetada.

Alati kui kuskil jooksuüritusel kokku saime, tegi ta mõne fotoklõpsu ja ajasime paar sõna juttu. Viimane jutuajamine ühel kevadisel Rabajooksul lõppes nukral toonil. Arstid olid lubanud vähki põdevale mehele veel umbes paar kuud. Kõigil tuleb kunagi minna. Surusime kätt ja soovisime teineteisele head. Rohkem me ei kohtunud. Sellisena ma Ants Laidamit mäletan. Järgmisel aastal teda enam ei olnud. Sellest ajast olen Rabajooksudel ikka mõned meetrid Antsule pühendanud. Kodus leidsin Internetist Antsu laulud ja kuulasin neid. Mida see mees endast kujutas?
Teda ennast ma võistlemas ei ole näinud. Kogu elu põhiliselt füüsilist tööd teinud inimesena oli Antsu jalad jõudnud sellisesse staadiumisse, et tema jooksud jäid minu väga varasesse noorusaega.

Päevakajalises kontekstis – vägivalda ei õigusta miski. Aga kas vägivaldne külg osutub kera pinnaks, kuubi, tetra- või oktaeedri tahuks, on juba väga suhteline. Antaks vaid võimalus neid lähemalt uurida. Alati ei anta.