Raamatu „Rabajooksust alastimaratonini. Miks on täna hea päev jooksmiseks“ kirjutamine avas senisele spordielule täiesti uue perspektiivi ja kukla peal avanes seni kadunuks jäänud kolmas silm. Tagasivaates mõistsin, miks ma jooksen ja miks jooksmine niivõrd äge tegevus on.

Ent peeglist väljudes tekkisid uued küsimused. 49selt on mul ees 50, noh, maksimaalselt 60 aastat ehk päris mitme raamatu jagu kogemusi. Kui paljud ees ootavatest kogemustest on raamatu väärilised?

Tahaks öelda „Mõeldud-tehtud“, kuid ei saa, sest mõtlemisele pole 2021.a. mõtet aega raisata.

Niisiis, triatlon.

Ironman Tallinna poolpikk triatlon, milleks ma valmistusin täpselt kolm nädalat, oli minu jaoks eeskätt ujumisvõistlus. Joosta suudab igaüks, rattaga sõitmine on väga ligilähedane autosõidule, kuid suplemisest ujumiseni on ikka mitu pikka sammu.

Augustikuises Harku järves küsis vetelpääste vaid korra: „Kas kõik on OK?“ Muidugi oli OK, suutsin 1,9 km pikkusel ujumisdistantsil edestada kümmet kaasvõistlejat ja teha seda nii, et pea ei saanud kordagi märjaks. Olin nagu rada markeeriv poi, ainult teist värvi ja liikuv. Streptokokkide ja rohevetikate ajastul ei ole mõistlik tegu pead vee alla panna, seal ootavad ees peale kõiksugu bakterite veel koledad veeelukad, tume vesi ja mudane põhi.

Kuna kõik sõbrad rääkisid, et pead vette pannes läheb ujumistehnika lupsti paika nagu legoklots otsustasin: lähen õpin ujuma, sest mine tea, millal tuleb jälle pähe mõte mõni triatlon läbida.

9. oktoobril võtsin lapsi ujumistrenni viies kogemata kaasa ka oma ujumispüksid ning treener kamandaski kohe vette. Tumesinine laud kätte, jalad vees lehvima ning nägu vette. Puhu nüüd mulle! Ei olnud kõige meeldivam asi. Ujumisprille polnud, kloorine vesi pani silmad kipitama ning suust vee all välja hingates kippus vesi ninna.

Tegin kolme päeva pikkuse pausi. Mõtlesin, kas mul ikka on kõike seda vaja.

Järgmisel korral andis teine ujumistreener soovituse vette läbi nina hingata. Mõistlik soovitus. Palju kergem oli!

Neljandal-viiendal-kuuendal korral proovisin ujuda ilma lauata, konna ning korrektselt vees mullitades. Suutsin 15 minutit vees hingeldada, kuid vähemalt ei lämbunud kohe ära.

Seitsmendal treeningul läbisin enda arust korrektse tehnikaga juba 2 km.

Piirdusin nädalas viie ujumistrenniga.

Teise nädala lõpuks suutsin 25 meetrises basseinis juba 3,2 km konna ujuda ja samal ajal vette hingata. Hingamine oli sujuv ning ujumine nauditav. Läks vaja vaid kahte nädalat, et ära harjuda vette hingamisega, mida olin kartnud isegi rohkem kui ämblikke.

Ent samal ajal olid hakanud valu tegema põlved. Täiesti mõistmatu! Jooksumaht oli ju imeväike ning põhjust põlvevaluks ei olnud. Kaks korda vaatasin spordiarsti veebilehte ning aega ei pannud kirja ainult seetõttu, et puudus veebiregistratuur. Kes see tänapäeval enam helistab?

Ilmselt hoidis tagasi ka hirm. 20 sentimeetrise süstlaga spordiarst minu põlvede kohale kummardumas, see on jubedam, kui pea vee alla panek.

Otsustasin guugeldada. Täiesti tasuta ja pole ka valus.

Selgus, et põlvevalu põhjus võib peituda hoopis ujumises. Rinnuli ujudes laperdavad jalad ju vee all täiesti ebaloomulikult. Vahel ka valesti. Pööravad end väljapoole. Liiga kiiresti liiga palju. Füsioterapeut ja Facebooki sõbrad aitasid soovitustega hädast välja.

Olen joostes olnud, kui vigastusi ligi tõmbav magnet. Kõik populaarsemad diagnoosid on tänaseks juba pandud. Arvasin rumalalt, et ujumine hoiab vigastused eemal. Vesi ju pehme nagu vatt ja põrutusmomenti ka pole! Tutkit! Ujudes kehtivad täpselt samad reeglid nagu joosteski. Koormust ei tohi liiga kiiresti tõsta. Korrektne tehnika on ülioluline.

Nüüd harjutan krooli. Esimese nädalaga on põlvevalu taandunud. Käed ripuvad endiselt peale trenni õlgade otsas nagu labidad, kuid seeeest on alles treeningujärgne juustekuivatamise hetk. Lähed nagu David Hasselhoff suure peegli ette, võtad fööni kätte ja mõtled, et millal jooksusärgid väikeseks jäävad.

PS Pildil on illustreeriv tähendus