26. oktoobril toimunud Beachy Headi maraton on suurte linnamaratonidega võrreldes tagasihoidlik, aga samas sujuva korraldusega üritus. Stardi eelõhtul või hommikul saab linnaservas asuvast stardipaigast numbri ja ajavõtukiibi. Joogipunkte on iga 5-6 kilomeetri järel – osades saab ainult vett, osades ka spordijooki ja batooni. Lõpetaja saab medali; kes maratoni särki tahab, peab selle juurde ostma. Osavõtjaid on maratonil 1500 ringis, tänavu korraldati esimest korda ka 10 km jooks.

Miks ma sinna läksin? Esiteks, maraton toimub perereisiks sobival ajal – koolivaheajal. Teiseks, Inglismaale on suhteliselt odav lennata ning Eastbourne, kust Beachy Head Marathon stardib, on Gatwicki lennujaamast umbes tunnise rongisõidu kaugusel. Kolmandaks, fotode järgi tundus nii maratonirada kui kogu see kant küllalt kena ja huvitav olevat.

Rada on valdavalt murul ja kivistel põlluvaheteedel, paar kilomeetrit ka asfaldil. Inimestele, kellel on kalduvus jalgu välja väänata, ma seda maratoni pigem ei soovita. Oskus ja julgus allamäge joosta tuleb ka kasuks, sest on mitmeid paari-kolme kilomeetri pikkusi langusi, kohati poriseid ja konarlikul pinnal. Paari-kolme kilomeetri pikkuseid tõuse on loomulikult ka. Ja paar pikka treppi.

Kokkuvõttes oli tegemist võib-olla kõige mõnusama jooksurajaga, kus ma maratoni jooksnud olen. Tavaliselt muutub maraton mu jaoks 25-30 km paiku nüriks ja tüütuks, aga siin seda tunnet ei tekkinud – kaugel sellest.

Kõige raskemad kilomeetrid olid minu jaoks 33-38. Siis tuli joosta üles-alla mereäärsetest liivakiviküngastest (mis kannavad nime Seven Sisters), mis on kõige kaunim osa rajast, aga neist nõlvadest üles saamiseks tuleb päris kõva jõudu rakendada. Tuul oli siin õnneks tagant, mis muuhulgas tähendas, et vahel olin minu klassist jooksja jaoks kõnnitõusudel sunnitud ikkagi jooksma hakkama, muidu oleks tuul ninuli puhunud.
Kohati kippus tuul, kui ta oli küljelt, jalgu sõlme puhuma, paar korda koperdasin päris kõvasti. Üldiselt oli tuult siiski vähem, kui enne jooksu ilmateadet vaadates kartsin, sest suur osa rajast kulges ka metsasaludes ja hekkide vahel.

Mina sain netoajaks 4:46.04, mis andis 1557 lõpetaja seas 533. koha. Võitja aeg oli 2:55.42. Tõusmeetreid mõõtis mu spordikell kokku 1108. Kõrgeim punkt merepinnast oli 197m ja kõige madalam 3m.

Vt www.visiteastbourne.com/events/BeachyHeadMarathon.aspx