Berliini Maraton ei vaja suurt tutvustamist, kuna on niigi suhteliselt tuntud spordiüritus. Vaatamata sellele pole paljud Eesti inimesed jõudnud seal ära käia. Põhjusi võib olla mitmeid. Esiteks, Saksamaa ei asu Eesti lähedal – transport on suhteliselt kallis. Teiseks, osavõtumaks on üpris suur – sada eurot ja isegi rohkem ei raatsi iga eestimaalane välja käia. Kolmandaks, Berliin pole eriti odav linn, ning sealne elamine on samuti kallis.
Vaatamata sellele õnnetus mul ära käia 40. Berliini Maratonil. Mõte sinnaminekust tekkis spontaanselt. Mullu ühel kenal septembrikuu päeval Tartus pargis istudes vaatasin ma mööduvaid jooksjaid ja mõtlesin, et sport on ikka väga hea asi. Ja äkki märkasin ühe jooksja nokatsi küljes Saksamaa lippu, mis tekitas kohe idee uurida Berliini Maratoni kohta.  Jõudsin koju, tegin arvuti lahti ja google kaudu Berliini Maratoni lehekülje leidmine ei osutunud eriti raskeks ülesandeks.  Seal oli kogu info, mis puudutas on-line registreerimist. Edaspidine oli imelihtne. Tuli lihtsalt jälgida kalendrit, et ennast õigeaegselt kirja panna. Loomulikult levitasin ma antud infot oma tuttavatele Venemaal, Soomes ja Lätis, kes samuti pääsesid koos minuga Berliini. Oktoobris pidi registreerimispäeval näpud ristis arvuti taga istuma. Õnnestus! Olin kirjas! Osavõtutasu pidi ära maksma juba novembri keskpaigas. Kui see ka tehtud, oli selge, et septembris 2013 ootab mind midagi hämmastavat.    

Selle aasta septembri alguses hakkasin ma otsima odavat sõiduvahendit Berliini minekuks. Tuli välja, et lennukiga minnes tuleb välja käia üle 200 EUR (sinna/tagasi), aga bussiga minnes sinna-tagasi pilet maksis kõigest 100 EUR. Valisin viimase variandi. Kuigi ma arvasin algul, et 25 tunnise reisi vältel (Tartust Berliini on reisi kestus bussiga ligi 25 tundi) saab must täielik „juurvili“, selgus hiljem et mu kartused olid põhjendamatud.

27. septembri varahommikul kella kuue paiku saabus mu Ecolines'i buss Berliini autobussijaama. Minu sealne sõber tuli mulle vastu ja sõitsime koju. Puhkasin ennast välja ja suundusin Berlin-Tempelhof'i endisse lennujaama, kus jagati stardimaterjale. Sõber Alexander seletas, kuidas ja kuhu sõita. Berliinis oli kõik imelihtne, nagugi Peterburis. U-bahn on meie arusaamade järgi metroo ja S-bahn elektrirong. Väljudes U-bahn`ist märkasin ma inimesi, kes tulid stardimaterjalidega mulle vastu. Sain aru, olen endise lennujaama lähedal. Sisenedes lennujaama hoonesse tuli mu telefonile SMS. Soome jooksja Aleksei küsis, kas ma olen juba kohal. Lõpuks leidsime üksteist.

Stardimaterjalid võetud, suundume nn. autogrammi seina juurde, kuhu tegin markeriga märge „Tervitus Tartust, 27.09.2013“. Tundub, et kogu planeedi jooksjad jõudsid jätta oma autogramme. Sein oli tervitusi täis. Seejärel suundusime lennuväljale, kus seisis uhke USA Armee sõjalennuk. Klõps-klõps foto mälestuseks. Ja äkki märkan, et meile tulevad vastu Venemaa jooksjad. Jooksjad saabusid Berliini Petseri mehe Vladimir Suhorukovi eestvedamisel. Ja paljud neist mulle ammu tuttavad. Ajasime natukene juttu, ja suundusime odavate asjade laadale, mis asus sama lennujaama kaarhallis. Ostsin endale kaks T-särki, kuhu lasin hiljem peale trükkida enda stardinumbri. T-särgi hind vaid 5 EUR. Stardinumbri trükk oli tasuta. Särgid käes – asi tehtud. Suundusime kohvikusse, kus tellisime makarone. Stardieelne pasta party on parim. Lennujaama atmosfäär oli üsna rõõmus. Inimesed tulid uhkele sündmusele.

28. september oli meil puhkepäev. Linnas jalutades hakkasin mõtlema sellele, et kuidas ma siia sattusin ja miks. Berliiniga on seotud paljude mu sugulaste (nii ema- kui ka isapoolsete) eluteed. 1945. aastal ehk juba sõja lõpus käisid mu vanavanemad Berliini vallutamas. 1960-tel ja 1970. aastatel oli Saksa Demokraatlik Vabariik paljude mu sugulaste lemmikpuhkepaik. Ja nüüd, aastal 2013 tulin ka mina siia, kuid seekord hoopis jooksma. Ei, see ei pea olema tavaline ehk järjekordne võistlus mu elus. Siin hakkab toimuma midagi lõbusat.

Jäin korraks mõtlema selle peale, et äkki prooviks viia siin oma kunagine unistus täide. Kunagi unistasin ma saada maratonil aega alla nelja tunni. Unistus ei täitunud eelmise aasta Ahvenamaa maratonil Soomes. Siis tuli ajaks 04:04:05. Pettumus oli suur… Ma küll rahustasin ennast sellega, et rada oli libe ja ilm külm ning lõpp-kokkuvõttes jooksin ma uue isikliku rekordi (eelmine rekord pärines 2011. aasta Ahvenamaa Maratonilt, 04:10:28), kuid siiski püstitatud siht jäi tookord saavutamata. Õhtul tulid mulle ühe jooksusõbra sõnad meelde, kes nähes mu Puškin-Peterburi 30km jooksu tulemust (02:43:37) kommenteeris: „Kui suudad Berliinis hoida samat tempot, siis õnnestub sul joosta alla nelja tunni“. Ja nii see juhtuski.

Võistluspäeval ärkasin ma koos Soome jooksuvennaga varakult. Söödud, joodud, kammitud – suundusime metroo poole. Jaama perroonil ootas suur punt jooksjaid rongi. Saime aru, et oleme õigel teel. Jõudes kohale avastasime, et 40 000 inimese massis olemine ei ole nii lihtne, nagu algul tundus. Lõppude lõpuks WC-s käidud, fotod tehtud, asjad ära antud, suundusime suure rahvamassiga igaüks oma stardikoridori. Tuleb tõdeda, et mina pääsesin napilt enda „G“ stardikoridori.

Puhhh… start. Muusika, aplaus jne. Ootame. Möödus 15 min ja alles siis hakkas jooksjate rivi liikuma. Start anti seekord tavaajast 15 min varem ehk 08:45. Mina jõudsin joosta stardiväravatest läbi kell 09:01:17. Piiks, stopper läks käima. Jookseme kõik koos. Rajal oli hästi palju kaaselajaid ehk moraalseid toetajaid, kellele ma olen alati olnud väga tänulik. Esindatud olid peaaegu kõik riigid. Eriti torkas silma Taani fännide aktiivsus. Selle peale ma ütlen: „Danke dir Dänemark!“. 30.kilomeetrini jõudsin ajaga 2:48:54. Vot siis ma sain aru, et nüüd tuleb „kütta“ täiega. 35.kilomeetril oli ajaks 03:17:34. Nähes antud aega, hakkasin ma palvetama, et jõuda alla nelja tunni. 40.kilomeetril oli ajaks 03:47:02. Ja siis sain ma aru, et on viimane aeg teha spurt. Hingasin õhku kopsudesse, lasin välja, ja läksin täie jõuga. Iga minuti tagant vaatasin käekella. Ja mõne minuti möödudes nägin, et Bradenburgi väravad paistavad. Järelikult – finiš on lähedal! Jooksin väravatest läbi ja nägin kaugelt kirja „Ziel“ ehk lõpp. Nagu segane tormasin finišiväravatest läbi. Ja ei saanudki aru, kas ma ikka jooksin alla nelja tunni või mitte. Finišikoridoris oli fotografeerimine, autasustati ilusa Berliini juubelimaratoni medaliga, söögid, joogid jne. Jõudes muruplatsile küsisin ma kohalikult, kuidas läks. Viimane vastas, et kõik okey, et oma tulemusega on ta rahul. Kui ma küsisin, kust ta teab enda tulemust, vastas viimane, et nutitelefoni teel sai teada. Siis ma palusin vaadata minu tulemust. Valis mu nime ja jäi ootama. Ja siis ta vastas: „Teie aeg on 03:58:58“. See oli kõige parem uudis kogu antud kultuurireisi jooksul. Yes, tehtud! Mu kunagine unistus läks täide!

Peale võistlust läksime pesema. Pesemistelgis sai ka nalja. Kuna peale võistlust käisime me päris palju ringi (medali graveerimine, diplomi saamine, söömine, joomine, pildistamine jms), osutusime viimasteks jooksjateks, kes soovisid ennast pesta sooja duši all. Peseme ennast rahulikult, terve duširuum mehi täis. Ja äkki… kuulen noore naise häält. Arvasin algul, et eksin. Tuli välja, et ei eksinudki – oligi noor naine ehk alla 40-eluaasta. Naine võttis ennast rahulikult alasti, ja tuli koos oma mehega ennast pesema. Kohe lõppes igasugu juttuajamine ära. Kõik jäid suure huviga preilit vaatama. See ei meeldinud loomulikult antud naise mehele, kuid midagi teha enam ei andnud. Kulmineerivaks hetkeks osutus moment, mil naine läks teistelt meestel šampooni küsima. Siis sai tema mees aru, et oma kallimat enam päästa ei anna. Kõik. Paljastatud fakt. Kõik nägid kõike.

Järgmisel päeval lugesin ma ajalehe Berliner Morgenpost ekstra väljaandest, et üks julge jooksuvend tahtis „ära röövida“ maratoonari maailmarekordi tiitlit. Nimelt, viimasel 200 meetril hüppas piirde tagant rajale üks jooksja ja jooksis koos Wilsoniga finišisse. Tegemist oli omapärase naljaga, kus esikoha saada lootnud mees, jäi siiski ilma tulemuseta. Eelmisel aastal tegi sama mees sama nalja.

Mälestusi Saksamaalt oli palju – vaatamisväärsused, ausambad, muuseumid, kauplused jne. Siin vaid mõned neist: Potsdami linnas asuv kuulus Sans Souci mõis, kus avaneb imeilus vaade arhitektide tööde ja looduse ilule; Berliinis Treptower pargis asuv populaarne monument Sõdurile-vabastajale, mis kujutab endast kõrget Nõukogude Armee sõduri pronkskuju, mille õlal on väike saksa tüdruk, teises käes aga mõõk, mis purustab fašismi sümbolit – haakristi; Berliini müüri, mis oli kunagi Saksa Demokraatliku Vabariigi piiritähiseks, ning nüüd on graffitit täis; DDR`i muuseum, kus iga meist leiaks midagi põnevat, alustades „Trabi“ autost, lõpetades Kalašnikovi automaadiga; Saksa Demokraatliku Vabariigi julgeoleku organite (ehk Ministerium für Staatssicherheit ehk lihtsõnadega Stasi) muuseum, kus suures 5-kordses majas on palju huvitavat, Bundestagi hoone, mis oli kunagi Kolmanda Reichi valitsuse peahoone ehk Reichstag; Bradenburgi väravad, mis on unikaalne arhitektuuripärand ja palju muud huvitavat. Ma läksin isegi nii kaugele, et leidsin ühe päris Saksa Demokraatliku Vabariigi piiriposti, kus ka kohe tegin palju pilte mälestuseks. Siinkohal soovin lisada ka seda, et vahe Ida ja Lääne vahel, on siiski märgatav. Endise Saksa Demokraatliku Vabariigi territooriumil olevad hooned on ehitatud omapärases stiilis. Ma ütleksin, et isegi saksapäraselt ja uhkelt. Praeguse Saksamaa Liitvabariigi läänemaadel asuvad hooned meenutasid mulle oma välimuse järgi Rootsi ja Soome ehitamisstiili. Ei tea, miks?

Lõpetuseks. Soovin meie lugejatele palju huvitavaid kultuurireise üle kogu maailma. Kui on võimalik reisi kestel osaleda ka mõnel jooksuüritusel, miks mitte? Laske käia! Põdeda pole midagi, sest sport kui kultuuri lahutamatu osa ühendab inimesi. Seega, loobuge foobiast, ärge kartke ja reisige julgelt ringi. Uskuge mind, see tuleb elus vaid kasuks. Parimat kõigile!