Registreerisin Berliini maratonile kohe pärast ülimalt positiivset kogemust oma debüütmaratonil 2011. aastal Tallinnas. Tallinnas oli läinud libedalt - 3,5 kuud trenni Jooksupartneri treeneri Margus Pirksaare tehtud personaalse kava järgi ja väga heas ühtlases tempos jooks, tulemuseks aeg 3:51.50. Et keskmise harrastaja levinuim soovunelm, aeg alla 4h, tuli suhteliselt lihtsalt, siis võtsin unistused kohe suurelt ette ja Margusele sügisel uueks hooajaks saadetud eesmärkide hulgas toretses Berliini maratoni soovaja kohal 3:30. Talvel valmistusin hoopis teistsugustes, harjumatutes oludes kevadiseks Viini maratoniks. Parandasin rekordit 36 sekundit, aeg 3:51:14, aga see tuli palju raskemalt. Siis saigi Berliini eesmärki kärbitud 3:40-le.

Jõudsime neljakesi (Jooksupartneri klubikaaslaste Kerli, Keio ja Kristjaniga) Berliini reede hommikul, nii jäi linna ja kultuuriga tutvumiseks tervelt 2 päeva. Vana lennujaama hiigelsuurtes angaarides toimuval maratoni expol saime juba tallad korralikult ümmarguseks, ent nii ägedas linnas ei raatsinud lihtsalt aega hotellis puhkamisele raisata. Käisime muuseumides, laupäeval rullimaratoni vaatamas ja palju söömas. 

Stardi eelõhtul ja stardihommikul mul söök enam ei läinud, oli isegi natuke süda paha. Ärevus, mis muud. Lisaks hakkasin endale vabandusi ette välja mõtlema juhuks, kui peaksin eesmärgist kehvemini jooksma – olin ma ju 2 nädalat enne maratoni viirushaigust põdenud, nina oli nohune ja aevastasin veel nüüdki, jalad olid mööda linna kõmpimisest rasked ja ega pole ju enam esimene nooruski :-) Teisest küljest sisendasin jälle positiivsust peale – kõik läheb hästi, olenemata ajast saab see olema suurepärane kogemus.

Pühapäeva hommikul hakkasime starti minema 1,5h enne kl 9. Teel saime üheks tohutute rahvamassidega, mida viidad rinnanumbrite järgi õigetesse kohtadesse suunasid. Nii pidin ühel ristmikul lahkuma Kristjanist ja Keiost ja pärast pakkide üleandmist kohe ka Kerlist. Nüüd olin siis üksi, suur türkiissinine prügikott katmas külmetavat keha - nagu 41 tuhat teist samasugust jooksusõpra. Lasin massil end stardikoridori poole kanda. Kui on nii palju inimesi koos, siis ainult vaata ja imesta. Pargid, mis Berliini kesklinnas on suured ja ilusad rohelised varjupaigad linnamüra eest, olid sel hommikul tihedalt kasutuses wc-na. Iga puu, põõsa ja rohukõrre juures seisis mõni mees või kükitas naine(!), wc-de juures looklesid kilomeetrised järjekorraussid.

Stardikoridori sisenemisel kontrolliti rangelt, kas stardigrupp rinnanumbril on õige. Enam ei saanud aru, kas ma värisen külmast või ärevusest. Antaks see start juba ometi, ma tahan rajale! Õhupallid lasti taevasse ja läks lahti. Stardijooneni jõudmiseks kulus mul veel 9 minutit. Kui ma varem olin arvanud, et alates stardijoonest finišijooneni ma jooksen, siis päris nii see muidugi ei olnud. Kogu see jäme inimuss alles rajas endale teed kiiremaks liikumiseks. Kolmandast kilomeetrist alates sai laiematel teelõikudel vabalt joosta, kui rada vahepeal kitsam oli, siis tekkis ka poole raja peal veel kergeid ummikuid.

Ja oligi käes. See, milleks ma mitu kuud olin valmistunud, mida ma mitu viimast nädalat oli oodanud ja mitu viimast päeva vargsi kartnud. Lahe. Nüüd oli vaja ainult joosta. Ja ma jooksin rõõmuga. Vähemalt alguses küll. See, mida Berliini raja kohta räägitakse, vastas kõik tõele. Rahvast oli ergutamas meeletult palju. Inimesed olid endale spetsiaalsed plaksutajad ja kellad ja mis kõik veel ostnud ja andsid endast kõik, et võimalikult suurt müra tekitada. Olin juba ammu otsustanud, et seekord ma oma muusikaga ei jookse, vaid lasen kogu selle melu endasse ja võtan sellelt nii palju energiat kui annab võtta. See oli muidugi õige otsus. Esimest korda leidsin ka rajalt inimese, kes tundus jooksvat minuga samas tempos ehk nö personaalse jänese, keda proovisin mitte enam silmist lasta. Rohelises särgis mees oli pikk ja paistis hästi silma ning vahetas minuga pidevalt kohti, küll oli temal kiirem kilomeeter ja siis jälle minul. Selline hea turvaline pidepunkt.

Erinevalt esimestest maratonidest olin seekord ka geelidega varustatud. Spetsiaalsele geelivööle, mida olin korra ka trennis proovinud, kinnitasin 4 SIS geeli ja ühe magneesiumiampulli, kuigi mul pole iialgi krampide probleemi olnud, olen igaks juhuks magneesiumi ikka kaasa võtnud. Ära tarvitasin ta ka seekord - päris viimastel kilomeetritel lihtsalt magusast vedelikust energia saamiseks. Geeli pakuti mõnes teeninduspunktis ka rajal, kuid seda võõrast geeli ma proovida ei julgenud. Neid inimesi, kes julges, oli aga palju - tee kleepus ja naksus veel mitukümmend meetrit magusast kattest.

Rohelises särgis mees oli äkki mu kõrval ja väga väheste sõnadega, kuid paljude pilkudega sai selgeks, et olime teineteist mõlemad algusest peale siin-seal rajal näinud - kord üks natuke ees, kord teine. Konrad, nagu hiljem selgus, küsis, kas jooksen ka aega 3.36. Vastasin jah, sest mis mul sai olla selle vastu, et joosta plaanitust parem aeg. Mõnda aega jooksime veel kõrvuti, hiljem lihtsalt kontrollisime teineteise lähedalolu, et olla kindel, et püsime graafikus.

Kes maratone jookseb, see teab, et lõpp on ikka raske. Seekord aga läks kuidagi jube vara raskeks. Juba 25ndal kilomeetril tundsin, et pean end motiveerima. Kartsin, et väsin teises pooles nii ära, et kas kaotan liiga palju tempos või pean hambad ristis kannatama. Mõnes mõttes oli see taas tundmatu maailm, sest eelmistel maratonidel oli see tunne tulnud 10km hiljem.

Otsisin rahvalt tuge, vaatasin inimestele silma ja üks neist, nähes ilmselt mu pilgust palvet, lugeski kähku rinnanumbrilt nime ja kiljatas üle ilma: „go, Kristel, go!“. Jess! Sellest jätkus päris pikaks. Trummidega tüdrukud – jälle energialaks. Veel, palun veel häid emaotsioone! 

Teeninduspunkte oli rajal väga tihedalt. Need kujunesid viimases kolmandikus justkui taastuspunktideks, sest kuigi ma kella järgi kilomeetriaega jälgides tempos väga alla ei andnud, siis see-eest igas joogipunktis lubasin endale seismajäämist ja joogitopsiga ühele poole saamiseni kõndimist. Uuesti jooksma hakates tuli kõigepealt läbida lõik, mida kattis tihe plasttopsivaip. Kella ega oma aega ma ei teadnud, aga et Konrad ikka kogu aeg silma all oli, siis sellest mulle piisas.

Nüüd tuli juba hakata oma peas oma teise minaga läbirääkimisi pidama, oli raskeks läinud ja tuli end tagant utsitada tempot hoidma. Mõte natuke alla anda ja oma eesmärgist loobuda on üllatavalt lihtne raskuse korral pähe tulema - "ah, 3.45 on mulle küll, see oleks üle 6 minuti parandust", " ei, hull oled, selleks sa ju treenisid, nüüd ja siin ja praegu ongi see aeg ja koht, kus oma eesmärk teoks teha - jookse nüüd ja ära virise!" jne. Meenutasin Pirksaare positiivse ja negatiivse mõtlemise harjutust ja suunasin end positiivsete mõtete rajale, kust kukkusin kohe tagasi negatiivsete mõtete omale ja nii mitu korda. Kilomeetripost näitas numbrit 40. Konrad uuris: „are you ok?“, „No“, sai ta vastuseks. Kust see nüüd tuli? Muidugi olen ma ok, ma jooksen u 5.10/km ja juba 40ndat kilomeetrit järjest! Ma jaksan fotograafile naeratamiseks end kokku võtta, käed püsti ajada ja teha raskuste kiuste 1 minuti jooksul maailma kõige ilusamat jooksutehnikat.

Viimase kilomeetri jooksin ainult peaga, sisemise sunni ajel. Siiski ei saa ma öelda, et oleksin kogenud ei haamrit ega seina, millega nii mõnelgi kogenumal maratoonaril on mind õnnestunud tahtmatult hirmutada. Pealtvaatajaid oli tohutult, ergutati nii energiliselt, et tuli tunne nagu võistleksin esimese koha pärast. Finišis kallistasin jänes Konradiga ja tegime koos ka pilti. Aeg ei olnudki enam oluline. Kõigest sellest, mille eest ma rajal iseendaga võitlust pidasin, sai kõige olulisemaks see, et ma jooksin Berliini maratoni. Tundus, et me, harrastajad, tähtsustame mingi konkreetse aja saavutamist üle. Konrad uuris, mis mu ajaks tuli, vaatasin oma kella ja selgus, et olin teise poole esimesega võrreldes 3 minutit aeglasem olnud, kuid täitnud siiski oma eesmärgi. Aeg: 3:39:25. Mina parandasin oma rekordit 12 minutit, tema 1 minut.

Mass ei hajunudki kuni lõpuni ära. Uskumatu. Finišijoone ületasin koos kümnete inimestega. Näitsikud postide otsas kordasid monotoonselt kümneid kordi samu lauseid: „congratulations, please move forward from the finish area“. Kõik oli korraldatud. Kes lõpetas, see võttis medali, siis nännikoti, siis õlle, siis oma koti pakihoiust, tagastas kiibi ja oligi vaba. Vaba minema kuhu tahes, põu ülevat emotsiooni täis ja nägu naerul. Terve linn oli kangete jalgadega inimesi täis, medalid kaelas, kõik mõistvalt teineteisele naeratades – milline ühtekuuluvustunne! Nüüdsest liitun ka mina kõigi maailma berliini-maratoni-soovitajatega.

Hiljem juhendajale jooksust raporteerides, küsis Margus: noh, kas nüüd viskad sussid nurka? Vastuseks sai väga veenev ei! Ma tahan veel 10 minutit parandada! Ma tahan veel palju joosta!

fotod Kristel Vallaste ja Berliini maraton.