Miks Boston?
Bostoni maratoni sihtisin ammu. Lõppude lõpuks on tegu maailma vanima maratoniga, mille läbimine auasi igale maratonijooksu sõbrale.

Teatavasti saab sellele kuulsale jooksule vaid teatud ajanormide alistaja. Nii üritasin poliitikuelu lõpust alates joosta head aega, et sellega Bostonisse kvalifitseeruda. Vahepeal lükkasid idee tahaplaanile perekondlikud põhjused sündinud kaksikute näol - no kuidas sa ikka väikeste jõmmide juurest üle ookeani kauaks ära lähed. Samas on lühike visiit nii ebarentaabel, see ka ei mänginud. Lõpuks tänavuseks jooksuks klappis kõik. 2010.aasta Berliini maratonist oli mul ees aeg 3.13, mis justkui pidi koha tagama ning ka meie pere väikseimad tegelased hakkasid jõudma ikka, kus võis neid jätta mõneks ajaks ka pikemalt esivanemate hoolde nii, et süda igal õhtul ei igatse.

Registreerimisel muidugi sain veel jamaga hakkama, sest suutsin kuidagi õige aja maha magada. Õnneks päästis asja minu kvalifikatsiooniaeg ja pikk kirjalik selgitus korraldajale. Igatahes eelmise aasta septembrist sai mu osalemine selgeks. Reisikaaslaseks tuli Olavi (Marathon100: Olavi Valner) ja nii planeerisime aklimatiseerumiseks pisut üle nädala jänkide valdusi, aga ka Kanadat vaadata.

Aklimatiseerumine
8. aprillil lendasime New Yorki ja algas ettevalmistuse viimane etapp trennidega Central Parkis. Põhja-Ameerikas oli küll hulga soojem kui kodune lumesadu võimaldav ilm, aga 10-18 kraadised temperatuurid ei ennustanud halba. Treenisime ja nautisime puhkust. Esimese halva signaali saime  vist viis päeva enne starti kui tuli meil, mis teatas võimalikust soojast ilmast. Mida päev edasi, seda enam teema eskaleerus. Küll soovitati järgmiseks aastaks ümber registreerida (muide, tasu eest, no milline eestlane selle liimi peale küll kleepuks?), küll kaaluda üldse osalemist. Mina võtsin asja külma rahuga -- „Ah, hirmutavad niisama, kui hulluks see ilm ikka minna saab,“ -- mõtlesin paar päeva enneõiget hommikut nii 15 kraadises ilmas sörkides. Egas siis mingid pupujukud siia Eestist ole kohale lennanud, ikkagi 73 maratoni mehel seljataga, Dubais maraton läbitud, Helsingis augustikuumal pärastlõunal ning  Stockholmi juunikuumal pärastlõunal  korduvalt samuti. Kui hull see asi ikka olla saab.

Paar päeva enne jooksu Bostonise jõudes leidsime eest küll ilusa sooja ilma, aga siiski ei midagi traagilist. Nautisime linna, naabruse kuulsaid koole, tegime mõne kerge jooksuliigutuse ja olimegi võitluseks valmis.

Start
Bostoni maraton on eriline, sest joostakse ühest punktist teise ehk väiksest külakesest Hopkintonist Bostoni südalinna. See võiks logistika teha keeruliseks, aga kõik osutub väga lihtsaks ja hästi korraldatuks. Meie taustajõud (kaasad, et valesti mõistmist vältida) toimetavad meid hotellist, mis stardi ja finiši vahepeal, paari kilomeetri kaugusele stardist asuvasse spetsiaalsesse parklasse, kust eribussid jooksjad võistlejate külla viivad. Seal saab veel viimaseid ettevalmistusi teha. Kuna ilma hakkab  soojaks minema, leian varju põõsaste alt ning ka tukastan pisut.

Bostoni maratoni start antakse lainetena ja meie Olaviga oleme erinevates lainetes, mina esimese, tema teises. Nii soovime varakult teineteisele head edu. Starti minnes adun esimest korda, et tulemas on jooks  päris soojas ilmas, aga olen veel suhteliselt härga täis, esialgse plaani 3.20 olin juba eelmisel õhtul 3.30-ga asendanud ja see ei tohiks ju liiga kiire olla. Tagantjärele julgen arvata, et juba teekonnal starti ja siis kohalejõudnuna oodates õiget hetke sain kuumalt tiba vastu pead, aga ju erutus ei lasknud olukorda õigesti hinnata.

Algus oli mõnus, 5 min/km tempo tundub täitsa OK. Tunne oli hea ja miski ei viidanud järgnevale... Aga kuuendal miilil keset üht pikka sirget tundsin kuumust võimust võtvat, pealegi oli rada  lagedal, varju sisuliselt ei olnud... Kuum ... ja sirge jube pikk... kalkuleerisin oma peas, et selle 5.00 tempoga ma ikka võtan jubedaid riske ja otsustasin vähe järgi anda. 10km vaheaeg 50.40 tuli siiski päris kiire, selle ilma jaoks kole kiire. Enne poolt maad mõistsin, et ka nn allalastud tempo on liiga kiire. Lasin veel aeglasemaks. Poole distantsi vaheaeg tuli siiski korralik 1.50, aga ma sain selgelt aru, et maksimum eesmärk võiks olla alla nelja tunni jõudmine. 3.40 näib utoopia ja ausalt, ka 3.50 tundus sedamoodi.

Nii ma siis kulgesin, tõusul ja joogipunktides ka pisut kõnnisammul, kui hakkasin nägema esimesi ärakukkumisi. Ei, mitte nn kõndima hakkamisi või tempos järgiandmisi, ikka päris arstide käe alla minemisi. Kuumus on meeletu. Varju ei ole ja see asfalttee on kui kausis, kus õhk ka ei liigu. Mitte üldse. Lasin veel tempot alla. Mingil hetkel tuli meelde enda eelmise päeva praalimine kui rääkisin ühest varasemast korrast, mil Bostoni maraton katkestati korraldajate poolt. Arutlesin sõpradega, et mina küll end katkestama sundida ei lase. Nüüd tunduks mulle see korraldajate ettepanek päris ahvatlev. Kujuta ette kõik vaevad lõppeks ja ma ise ei ole seda otsust langetanud. Viis miili enne lõppu pikal tõusul sai selgeks, et alla nelja tunni ma ei jõua. Pole mingit võimalust. Nii jätkasin kannatamist ilma konkreetse ajalise sihita, saaks vaid lõppu...

Finish!
Viimased 300 meetrit suutsin isegi spurtida, kui seda nii nimetada sünnib. Tahe spurtida oli, mitmetest sain mööda ka, aga ilmselt tegelikult liikusin 6 min/km tempos. Aga lõpp oli ülev. Ära tegin, ära tegin, ära tegin! See oli ainuke mõte päris mitu minutit. Kuni saabus reaalsuse tunnistamine - mingit ajalist eesmärki ma küll ei täitnud ja tühjus, sest mis aeg see 4.07.51 ikka on. Mitte just kuulsusrikkaim rida minu maratonide reas.

Pärast riietumist taustajõudude juurde jõudnuna, kui Olavit ootame, saab teda oodates selgeks tõsiasi, et see jooks ei olnud üliraske vaid minusugustele raskekaallastele. Ka teistel on raske olnud. Pettumus hakkab  üle minema.

Kõige selle taustaks julgen kinnitada, et korraldus oli väga hea. Raja teenindus super, kõik eelnev ja järgnev samuti. Küll jääb minusugusel ainult imestada, kuidas sellel trassil saab maailma tippaega joosta. Minu jaoks olid need tõusud nii rängad, et allamäge otsad vastuvõimalusena seda ei korvaks.  Aga ju tipptegijad on jooksus uudse laskumistehnika omandanud...

Kõik kokku oli Bostoni maraton ilmselgelt mu elu kõige rängem maraton. Olusid ilmestab kõige paremini ässade jooks. Rajal, kus aasta tagasi maailma kiireim maraton läbiti, saab võitja selles leitsakus ligi 10-minutit viletsama aja. 2.12.40 ei ole tänapäeval enam mingi tippaeg. Raske ei olnud ainult minusugustel.

Hamburg
Vähem kui kaks nädalat hiljem olen juba Hamburgi maratoni stardis. Ei tea ju täpselt, millise jälje Bostoni saun on jätnud ning seetõttu planeerin sellel nn kiirel rajal omale aega 3.50.
Aga enesetunne on hea ning 15 km peal kui tunne ikka väga hea, otsustan tempot selgelt tõsta. Uskumatu, aga mingit väsimust ei reeda organism päris lõpuni, ehkki  mingil hetkel läbin mõned kilomeetrid isegi 4.40-ga. Finisis on aeg 3.33.29. Tagantjärgi targana ei oleks pidanud esimesed 15km pidurdama, sinna kadus hulga aega.

Taas sai selgeks, et minule sobib hea maratoniilm ehk nii 15-16 kraadi sooja ja parem ilma päikeseta. Tuul, nagu seekord,  nii 6-8m/s ei sega, pigem  mõnus lisajahuti.
Hamburgi maraton on hea korraldusega ning kiire rajaga, seda tõestab ka võitja aeg alla 2.06. Võib teinekordki aega püüdma minna.

Fotod: FayFoto.com, Marathon Foto, PhotoRun.net