Eesti rahvasportlase väljamaa võistlusgraafikus on väga oluline roll lennuühendustel.  Võime Eesti kohta öelda küll e-tiiger ning rääkida sellest, et Tallinna lennujaam on maailma kümne parima lennujaama seas ent fakt jääb faktiks – Eesti on lennuühenduste mõistes ikka täielik perifeeria.  Kui tahad kuhugi kaugemale lennata, siis tuleb ennast enne kas 100km põhja poole või 300km lõuna poole toimetada.  Isegi rändlinnud ei lenda Tallinnast otse lõunamaale vaid teevad enne mitu peatust . . . Kõiksugu ümberistumised muudavad aga lendamise tavaliselt kallimaks, aeganõudvamaks ja ebamugavamaks.  Mistõttu piiritaguseid jooksuvõistlusi valides jääbki näpp järjest rohkem pidama nende peal, mis paiknevad Tallinna lennujaamast vaadates järgmises peatuses. 

Selsamusel põhjusel jäi kevadel sõelale ka Bremeni maraton.  Viib ju Tallinnast Bremenisse üks niinimetatud odavlennufirma, mistõttu 60 eurot edasitagasi lennupileti + 46 eurot maratoni eest maksta ei tundunud kallina.  Loomulikult tuleb kusagil ka ööbida, kuid Bremen pole London ning hotellihinnad üsna mõistlikud. 

Bremen on ilmselt ka üks väheseid linnu, kus lennujaam kesklinnale lähemal kui Tallinnas – istud lennujaamas trammi peale, sõidad 20 minutit ja oledki supsti! kesklinnas.  Trammipilet ise maksab 2 eurot, mis tundub ülekohtuselt väikse numbrina võrreldes kõikide AirportExpressidega, mis lähimetropolides lennujaamast kesklinna viivad.

Bremeni maratoni stardipaik - raekoja plats, kust sõidab läbi ka tramm . . .

Bremeni maraton ise on selline Tallinna Maratoni mõõtu võistlus – sel aastal lõpetas põhidistantsi 1196 jooksjat, poolikut proovis 3123 ning kolmanda distantsina kavas olnud 10 kilomeetrit ainult 2189 jooksjat.  Samas linnaisadel on ambitsioon Bremeni maratonist midagi enamat kasvatada – kuigi Bremen on oma poole miljoni elanikuga Saksamaa suuruselt kümnes linn, siis maratonide TOPis oldi mullu alles 19.-ndal positsioonil.  Sel aastal kümnendat korda toimunud maraton on viimastel aastatel ka jõudsalt osavõtjate arvu kasvatanud – kui veel mullu oli maratonirajal 890 jooksjat, siis sel aastal juba 300 võrra enam.
Maraton ise toimub ühel ringil – starditakse raekoja platsilt, joostakse 42km ning finišis leitakse end taas selleltsamalt raekoja esiselt väljakult.

Bremeni suurim vaatamisväärsus - Bremeni linna moosekandid.

Maratonirada on väga tasane – kõrguste vahe jääb ca 20 meetri piiresse, kuigi GPS näitas jooksu lõppedes kõrguste vaheks täpselt 50m – miski tõusunukk, mida joostes ei hoomanud, jäi ilmselt selle 42km sisse.  Vaatamata sellele, et tegemist on linnamaratoniga, kulgeb suur osa rajast suhteliselt rohelises piirkonnas – kas siis erinevates parkides (näiteks läbitakse kohalikku Botaanikaaeda) või jõe kallastel.  Üsna pikk jupp trassist kulges ka kõige tavalisemas elurajoonis, a la Nõmme või Lilleküla, kus kohalikud elanikud pühapäeva hommikul jooksjaid uudistama olid tulnud.  Loomulikult jääb maratonirajale ka Bremeni Werderi jalgpallistaadion, kuigi mõnevõrra ootamatult ei lõpegi võistlus staadionil, vaid rada kulgeb staadionilt lihtsalt mõni kilomeeter enne lõppu läbi.

Hansalinnale kohaselt on vanalinn ajaloolise hõnguga maju täis.

Ent võistluse korralduse juures on päris mitmeid väikseid asju, mis võrdlust suurmaratonidega välja ei kannata.  Iseasi kas peakski, võttes arvesse nt. Bremeni maratoni oluliselt sõbralikumat hinda. 
10km start anti võistluspäeva hommikul kell 9.35, kümme minutit hiljem startisid samast kohast maratoonarid ning kell 11.25 poolmaratoni jooksjad.  Kuulsast Saksa ordnungist polnud stardis märkigi.  Peale sprinterite starti oli võimalik ennast stardijoone alt kasvõi jooksjate esiritta sättida, kuigi tegelikult pidi olema kaks stardigruppi.  Samas – keegi mind ära ei ajanud ning ma polnud ka ainuke jooksja, kes stardiplagu alt stardijoonele hiilis.

Juua pakuti iga 5 km järel, nii vett kui spordijooki, kuid vähemalt ise oleks tihedamalt juua tahtnud, vähemalt raja lõpuosas, mil termomeeter ligi kakskümmend kraadi näitas.

Bremeni maratoni võitja finish.

Teine asi, mis mõnevõrra kripeldama jäi, oli suur poolmaratoonarite kamp, kes ühel hetkel maratonirajale keeras.  Poolmaratoni rada läks maratonirajaga kokku, kui lühema distantsi jooksjad olid läbinud ca 6-7km ning maratoonaritel oli seljataga vastavalt ca 27-28 km.  Iseenesest pole ju sellest midagi, kui pead rada teiste jooksjatega jagama, kuid sel korral pidid seda jagama kahjuks endast aeglasemate jooksjatega.  Ehk siis – ca 3.45 aega sihtivatele maratoonaritele jäid järsku ette ca 2.15 ajaga jooksvad poolmaratoonarid – polnud neist seetõttu ka tempotegemisel suurt abi, pigem olid sunnitud neist mööduma küll paremalt, küll vasakult. 

Medalid olid võistlusel väikesed, kuid detailirohked.

Ent lõppeks – ei üks ega teine ei rikkunud head jooksuemotsiooni :-)  Bremeni maratonist endast jäi ikkagi positiivne mulje ja selle peamiseks põhjuseks oli publik.  Joostes mööda suvalistest linnajorssidest, naeratasid ja plaksutasid nad sulle kõik.  Osa oli toonud oma maja ette aiatoolid, kus siis päikse käes peesitati ja jooksjatele kaasa elati. 

No ausalt – millal saabub see aeg, mil Eesti inimesed sulle raja servas naeratama hakkavad?  Täiesti tundmatud sakslased naeratavad sulle pühapäeva hommikul nii siiralt nagu oleks neil kolm nisuõlu juba hinge all, väiksed lapsed löövad käeplaksu ja sisuliselt kõikidele jooksjatele plaksutatakse.  Ning jooksjad omakorda naeratavad publikule vastu.  Naerata ja sulle naeratatakse vastu!

Sellepärast ma käingi välismaal jooksmas.

Fotod: Marathon100 ja Bremeni maratoni veebileht.