Sellel kevadel otsustasime suve varem alustada ning Itaaliasse puhkama sõita. Kui puhkuse kuupäevad ja koht paika said, hakkasin otsima, kas lähikonnas ka mõnd jooksuvõistlust toimub. Tore oleks ju ka mõnel kohalikul võistlusel osaleda.

Veidi googeldamist ja sai selgeks, et sel ajal on võistlusi Itaalias rohkem kui küll. Eelistasin pikemat distantsi – kõige parem oleks olnud maraton – ent samas pidin arvestama, et see meie “kodust” Mandello del Larios liiga kaugel ei oleks. Tegu oli ju eelkõige perepuhkusega (lisaks minule ja Irisele kaks last ja vanaema).

Lõpuks jäi sõelale Colmen Trail. Meie peatuspaigast üsna sobivalt pooleteist tunnise rongisõidu kaugusel. Distants tundus küll mõnevõrra lühike (19.7km), ent arvestades Itaalia lõõskava päikese ja mägise maastikuga arvasin, et ehk ongi hea veidi rahulikumalt võtta. Õnneks. :)

Enne kui oma jooksukogemusi jagama hakkan, soovitan üle vaadata võistlust kokkuvõttev video. Ka mina vilksatan korra (vähemalt) kaadris. :) Aga see on tõesti hästi tehtud ning annab ka rajast päris toredasti aimu.

Igatahes arvestasin, et kui minu keskmine võistlustempo on ca 5 min/km, siis arvestades päikese ja tõusudega võiksin joosta nii 6 min/km tempoga ja lõpetada maksimaalselt kahe tunniga. Oi kuidas ma 1250 tõusumeetrit ja rada alahindasin – olgu öeldud, et võitja ajaks oli 1:46:19 ning alla kahe tunni suutis joosta 25 jooksjat 349 lõpetajast.

Tõele au andes tuleb öelda, et ettevalmistus oli sedapuhku ka üsna nadi. 21. jaanuaril jooksin Tondirabas sisemaratoni ning pärast seda kogunes jooksukilomeetreid kolme kuuga vaid 40 kanti. Seega oma parimas vormis ma just ei olnud.

Aga ära ma ennast registreerisin – kuigi ka see nõudis veidi jebimist. Nimelt on kogu info nende kodulehel itaalia keeles ning inglise keelseid suhtlejaid just eriti palju ei ole. Nõuti ka arstitõendit – korraldajatelt sai haingitud näidis ja perearstile ka ära tõlgitud. Lõpuks sobis aga ikka tavaline, eesti keelne tõend. Ju see lihtsalt fomaalsus ole – peaasi, et lihtsalt on olemas.

Võistluspäeva hommikul ajasin end kella viie paiku maast lahti. Siis tekkis küll mõte, et mille kuradi pärast ma seda teen. Palju mõnusam oleks edasi magada. Külili ma end aga enam ei keeranud, sõin hoopis veidi ja jõin kohvi.

Muideks, kohvikann oli meil A. C. Milani moka kann. Ja kui kohv valmis sai, hakkas see Milani hümni laulma. Midagi sellist:

Kartsin küll, et minu kohvitegemine ajab lapsed üles, aga õnneks magasid teised  edasi nagu notid. Nojah, kell polnud veel kuuski.

Olles üles ärganud, asutasin end rongile. Veidi üle tunni sõitu, kilomeetrijagu jalutamist ja olingi võistluskeskuses. Rongidega mul vedas – pidin vahepeal ümber istuma, et mõlemad rongid sõitsid kenasti graafikus.

Tagasi sõites ja hiljemgi tajusime, et ega väga graafikust kinni ei peeta küll; see, et rongid hilinevad, oli üsna tavapärane. Paar korda jäime nii ka sellest rongist maha, millele ümber pidime istuma. Aga ega täpsus vist itaallaste suurim voorus olegi. Ka rongipiletitele pakutakse hüvitust alles siis, kui rong hilineb üle tunni aja – ja sedagi vaid 25% pileti hinnast. :)

Teel võistluskeskusse nägin kolme noormeest, kes ilmselt samasse kohta suundusid. Rääkisime paar sõna juttu – mitte eriti palju, sest inglise keelt itaalias eriti ei tunnistata. Ja minu itaalia keel on olematu.

Neilt kuulsin, et Colmen on too pildil olev parempoolne mägi ja sinna tippu rada meid viibki. Fotolt see nii suur ei tundugi, aga võimas oli ikka küll – kõrgust merepinnast ca 900m.

Stardipunkt oli merepinnast ca 250 meetrit, nii et andis ikka ronida küll. Ja ega see siis ainuke tõus ei olnud. :)

Stardis sain kätte oma kotikese juustu-liha-makaronide-küpsiste ja muu hea-paremaga. Veidi segadust küll oli – kus saab riideid vahetada, kuhu oma asjad jätta – aga õnneks leidsin ka ühe inglise keelt kõneleva korraldaja. Nii et stardiks olin igati minekuvalmis.

Ja siis läkski raskeks. Kohe alguses oli täitsa tubli tõus, mis kestis kuski 2.5 kilomeetrini. Juba teisel kilomeetril olid jalad all nagu pakud ning tunne oli umbes selline, nagu maratonil pärast 38ndat kilomeetrit.

Edasi läks aga mõnusaks – maa oli võrdlemisi lauge ja pärast 4.5 kilomeetrit ka allamäge. Nii et kuuenda kilomeetri lõpuni jooksin lai naeratus näol – no tõesti kaif oli. Ja jalgadega oli ka nagu ikka – kui olin end soojaks jooksnud, kadus too pakkude tunne nagu tina tuhka.

Kuuenda kilomeetri lõpuks oli tempo ca 6:44/km – oluliselt aeglasem, kui olin lootnud, aga ei midagi väga hullu.

Seejärel jäid teed selja taha ning jooks jätkus keset imelist loodust. Oli metsaradu, ent oli ka kaljusse uuristatud astmeid, millest üles või alla pääsemiseks tuli kõrval olevast trossist kinni hoida. Minu kui lauge Eestiga harjunu jaoks oli see ikka paras ekstreem, nii et jooksmisest ei saanud väga juttugi olla. Mõned kohad ületasin sisuliselt neljakäpukil.

Ja alates 9ndast kilomeetrist algas tõeline tõus, kõige kõrgema mäe tippu. Jooksin/kõndisin vaheldumisi; nii, kuidas rada lubas. Ega eriti ei lubanud, nii et rohkem ikka kõndisin. Eelmisel nädalal oli ka korralikult vihma sadanud, nii et rada oli mudane ja libe ka.

Õnneks ei olnud lõõskavat palavust. Ilm oli täpselt paras – pilvine ja sooja veidi alla 20°C. Ilmateadet Itaalias (või vähemalt mägede vahel) eriti uskuda ei tasu. Veel paar päeva enne võistlust lubas +26°C ja lauspäikest. Hea, et nii ei läinud. :)

Kahe tunniga olin jooksnud umbes 12km (keskmine kiirus seega ca 10min/km). Umbes seda aega olin prognoosinud oma lõpuajaks ning selle järgi tulid ka Iris ja Mia mulle finishisse vastu. Ent tegelikult oli mul veel 7km joosta.

Lohutasin end sellega, et tõus ei saa igavesti kesta – varsti tuleb langus ja seega muutub ka tempo oluliselt kiiremaks. Keskmiseks lootsin ikka midagi 7+ min/km kanti.

Varsti see kaua oodatud tipp ka saabus – koos värskenduspuntiga. Sedapuhku pakuti punktis ka küpsist ja puuvilju, nii et energiavarud said mõnusasti taastatud.

Üldiselt oli punkte umbes iga 3km järel – igati paras vahemaa. Ja mis mulle eriti meeldis – lisaks veele ja spordijoogile pakuti juba esimesest punktist alates Coca-Colat.

Pärast tippu tuli ka langus, aga mööda libedaid järsakuid. Eks sealt oleks saanud ka kiiresti alla veereda, aga otsustasin oma luude-kontidega mitte riskida. Suur tükk puhkust ootas ju veel ees!

Nii et tempo vähemalt alguses erilist kasvu ei saanud, rühkisin tasa ja targu edasi.

Viimased 4-5 kilomeetrit olid aga juba jälle lihtsad (kui üldine kurnatus välja arvata). Jooksmiseks olid teed ning rada läks mõnusasti allamäge. Seal suutsin kohati ka normaalsema jooksutempo taastada, aga eks see kokkuvõtteks rohkem üks läbimine kui jooksmine oli.

Lõpuajaks tuli 3:29:27 ning meeste arvestuses lõpetasin 295 mehe seas 280ndana. Eks see harjumatu ole – tavaliselt õnnestub mul ikka kuskile esimese 25% sekka joosta. Võrdluseks – 2017 lõpetasin SEB Tallinna Maratoni vaid kaheksa minutit aeglasemalt.

Keskmiseks tempoks teeb see ca 10:32 min/km. Pea kaks korda aeglasem, kui alguses lootnud olin. Aga eks kogemustest õpitakse – ülehindasin ennast (ilma trennita ikka 5 min/km ei jookse) ja alahindasin rada.

1250 tõusumeetrit on ikka 1250 tõusumeetrit ning lauge Eestiga seda võrrelda ei anna. Marathon100 andmetel on Tallinna maratonil (kaks+ korda pikemal distantsil) 105 (või 287; nagu kommentaaridest välja tuleb) tõusumeetrit. Ja Tartu linnamaratonil, mis mulle sügisel väga künklik tundis, vaid 231 tõusumeetrit.

Aga no vaatamata sellele, et oli raske, nautisin ma iga joostud kilomeetrit. Midagi sellist ju Eestis kogeda ei saa. Vaated, mis avanesid, olid tõesti lummavad. Rada, mida mööda joostud sai, oli põnev ning üllatusi täis. Ja eks kohaliku elu-olu ja loodusega tutvumiseks on jooksuvõistlus, mis muuhulgas läbib ka väiksemaid asulaid ning läheb otse loomaaedikute kõrvalt vast üks parimaid meetodeid.

Medalit, nagu Eesti jooksuvõistlustel tavaks, sealt ei saanud. Aga emotsioone ja kogemusi jagus see-eest kuhjaga. :)

Käesolev jutt ilmus originaalis Andres Jakovlevi blogis 

Fotod: Andres Jakovlev ja võistluse fotograafid – Andrea Mottarella, Matteo Franzi, Vittorio Vaninetti, Manuela Think ( http://teamvaltellina.com/gallery/ )