Jaanuari keskpaigas, mil lükati käima selleaastane Eesmärgiks SEB Tallinna maraton projekt, mõtlesin isegi korraldajatele oma sooviavalduse saata.  Aga kuidas ma endale ikka kirjutan, ega ma Pipi pole.  Võib olla oleks suutnud esimesest kadalipust isegi kuidagimoodi läbi vupsata, kuid sellele järgnevast proovitreeningust enam mitte.  Lasnamäe hallis nelja treeneri kaine silma alla sattudes oleks vaja läinud kõiki maskeerimisoskusi, et nad mind ära poleks tundnud.  Oleks ju võinud Erkki Etvergilt rebasekostüümi laenutada . . .  Niisiis loobusin.

Kuna projektipõhine elu on Eestis muutumas sama popiks kui aasristmikud, otsutasin käivitada oma isikliku projekti.  Nimeks Eesmärgiks Pariisi maraton, loomulikult!  Kesse ikka viitsib aasta alguses alles septembris toimuvaks maratoniks valmistuma hakata, valime natuke lähema eesmärgi ja pigistame kehast kõik juba kevadeks välja.  

Pariisi maraton (foto korraldajate veebilehelt) toimub 12. aprillil ehk täpselt kahe kuu pärast.  Eks ma tegin natuke sohki ja alustasin tolleks võistluseks valmistumist juba 1. jaanuaril.  Nii et tegemist on siis kolme kuu pikkuse projektiga.  Kuna teiste lollusi on ikka tore veebist kaeda, siis panen kogu ettevalmistuse Pariisi maratoniks ka käesolevale veebilehele välja.  Mine tea, äkki ma teen midagi selle kolme kuu jooksul ka õieti?

Alustuseks taustast ehk milline on minu spordialane taust ja milliseid eesmärke see võimaldab kevadiseks maratoniks püstitada.  Niisiis, vanus – 42,9, pikkus – 188, kaal – 70, sugu – täiesti mees, jooksustaaž – 10 aastat.

2006.-2011.a. jäid iga-aastased jooksumahud keskmiselt 2000 km kanti, kuid seejärel ründas reeturlik vigastus, mis viis mind kaheks aastaks jooksurajalt eemale.  Lühidalt – ühe jala jooksuvõlv vajus ära ning tekitas kiusliku valu.  See lõi välja kord kannas, kord keset talda.  Joosta sisuliselt ei saanud, kuigi ma seda aeg-ajalt ikka üritasin.  Tegin eriharjutusi ja ÜKE-t, sain ravi ja puhkasin.  

Eelmise aasta jaanuaris alustasin pikemate jalgsirännakutega ning märtsis jõudsin jooksmise juurde tagasi.  Märtsist-detsembrini läbisin ca 1500 km, nende kilomeetrite sisse jäi ka 10 maratoni.  2014.a. treeninguid iseloomustas eeskätt suhteliselt aeglane jooksmine, ainukesteks kiiremateks jooksuotsteks olidki võistlused.  Esimene vigastusjärgne maraton – maikuus Haapsalus – lõppes tulemusega 5.08.51 – elu aeglaseim maraton.  Novembrikuine Istanbuli maraton andis tulemuseks juba 3.42.16.  Vigastuseelne rekord jääb aastasse 2011 ning on 3.32.25, poolmaratoni olen samal aastal jooksnud ajaga 1.36.07.  

Muude spordialadega pole päris sina peale saanud.  Kuuris vedelevate suuskade peale on kirjutatud VISU.  Jalgratas, mis pärineb aastast 1994, krigiseb ja logiseb.  Viimasest korvpallimängust umbes 15 aastat tagasi on kõige eredamalt meeles hetk, mil jooksin peaga vastu higise mehe kõhtu. Raksaki. No meil oli väikene kaaluvahe ka.  Ühesõnaga diagnoos – jooksja.

Mulluseks jooksuaastaks ma ajalisi eesmärke ei püstitanud – ei olnud ju teada, kas jalavõlvi vigastus on taandunud ja laseb joosta.  Ent selleks aastaks võib sihte seada küll.  Tore oleks ju 2015.a. lõpuks alla 3.30 joosta ning kevadine Pariisi maraton on selle eesmärgi saavutamiseks igati paslik.  Kui kolme kuu jooksul maratonitulemust kaheteist minuti ja kuueteist sekundi võrra parandada ei õnnestu, siis on tagataskus veel ka septembrikuine Tallinna maraton.  Ja oktoobrikuine Amsterdami oma.

Jaanuarikuu treeningud igatahes andsid lootust, et ma liigun vähemalt eesmärgi poole.  Jaanuarisse jäi 301 jooksukilomeetrit ning 10 eeskätt kerelihastele keskenduvat üldkehalist treeningut.  Kokku ca 45 treeningtundi, mille jooksul ükski osa kehast otseselt karjuma ei hakanud ning  -- ptüi-ptüi-ptüi – ka jalavõlv ega kand valusaks ei jäänud.  Selleks, et võlv valusaks ei jääks, teen ma keskmiselt 5 korda nädalas (igal argipäeva hommikul) ka spetsiaalseid võlvi tugevdavaid harjutusi.  Ning loomulikult teibin jala enne iga jooksuotsa tugevasti kinni.  

Kõik jaanuarikuised jooksuotsad sai läbitud aeglases tempos, keskmiselt 5.45-6.00 min/km kiirusega.  Pulss sai hoitud aeroobse läve piiril ehk ca 145 juures.  

Igasse nädalasse jäi viis jooksutreeningut, puhkepäevadeks reede ning pühapäev.  Laupäev oli traditsiooniliselt pika jooksu päev, pikimaks treeninguks 24km.  Pikad jooksud tegin kiirenevas tempos, s.t., viimased 3-5 km läbisin maratoni tempos ehk keskmiselt kiirusega 5 min/km.

Kahjuks lõi treeningplaanidesse väikse mõra 31.jaanuaril toimunud Eesti esimene sisemaraton Tondiraba spordihallis.  Võtsin seda küll pika treeninguna ehk siis hoidsin vähemalt esimesel 39 kilomeetril tempo aeglasena.  Ent neli maratonile järgnevat päeva kulusid ikkagi taastumisele – ühtegi trenni need päevad ei sisaldanud.  

Milliseks kujuneb aga veebruari treeningplaan, sellest juba järgmises postituses.