Eelseisval pühapäeval toimuv Pariisi maraton on minu järjekorras kolmekümne esimene maratonivõistlus, täpsemini küll kolmekümne teine – ühe maratoni olen ma ka katkestanud.  Kogemust peaks olema, mõistust ilmselt mõnevõrra vähem ent ikkagi on neli päeva enne kevade esimest maratoni pea pulki täis – millise tempoga rajale minna?

Kaardid lõi korralikult sassi toosama jalavigastus, mis mind veebruari lõpus kümneks päevaks rajalt maha võttis. Siuhti, nagu vikatiga oli kümme päeva treeninguid sinu kavast kadunud.  Ja oleks siis sellega veel kõik olnud – vigastusest paranev reie tagakülge tuleb ju hoida hellalt, et mitte sõna otseses mõttes jalga lõhkuda.

Märtsikuu ongi olnud vigastusest paranemise kuu, millesse on jäänud ka kaks proovivõistlust. Märtsi mahtus 178 kilomeetrit, mis on mõnevõrra vähem veebruari 211 või jaanuari 301-ga võrreldes.  Esimene proovikas oli SUUNTO VIII Virtuaaljooksu poolmaraton 21. märtsil, mil tulemuseks 1.46.  Viimasel viiel kilomeetril hoidsin keskmist kiirust 4.45-4.50 min/km ning kuna jalg ei teinud selle kiiruse peale teist nägugi, siis leidsin, et lähen sama kiirusega nädal hiljem Otepää maratonile 21 km jooksma.  Et siis – proovin juba võistluse algusest peale 4.45 sisse lükata ning kruiisida sel kiirusel lõpuni. 

Mõeldud-tehtud.  Pundis olid ka Kristo Kokk ja Silver Hannus, kellega oli mõnus ühtlast tempot hoida ja alguses juttugi ajada.  Kuna mul oli marathon100 särk seljas, siis küsis Kristo (keda ma tegelikult ei tunne) juba stardis, et kuidas mul reie tagakülg on . . . Ta nimelt olla ka Pariisi maratonile tulemas ja oli seetõttu ka minu plaanidest teadlik.

Esimene km tuli 4.39, teine 4.44, kolmas 4.32, neljas 4.51 ehk seal 4.45 kandis tempo kõikuski, kuna rada oli künlik, siis sellest ka tempokõikumised. 

Ent toosama tempo oli sel päeval vähemalt vigastusest paranevale jalale natuke kiire ning esimese pausi tegin kui 14,9 km oli selja taha jäänud. Asetasin vasaku jala paremast jalast natuke ettepoole ning üritasin kummardades reie tagakülge venitada.  Läks paremaks.  Järgmise venituspausi tegin kui läbitud oli 17,9 km.  Viimased venitusharjutused jäid 19.-nda kilomeetri peale.  Võib olla poleks kõiki neid pause ka vaja läinud, võib olla oleks piisanud vaid esimesest pausist, võib olla oleks ka ilma selle kerge peatuseta kõik OK olnud, mine võta nüüd kinni. Kuid kuna eesmärgiks polnud Otepää poolmaraton vaid ikkagi Pariisi maraton, siis sai ka võistlust rahulikult võetud.  Pole ju mõtet ennast lõhkuda, kui keegi seda ei näe . . .

Protokollist leidsin ennast lõpuks tulemusega 1.40.04 ehk siis täpselt see tulemus, mis plaanis oli joosta. Keskmine tempo 4.45 min/km.  Kui tulemusest maha lahutada see minut-poolteist venitamist, siis oleks ka aeg teine olnud, kuid eesmärk oli ju tegelikult testida kiirust, millega joostes jalg vastu peab.  Hea oli see, et nägin ära, kui kiiresti ma 29. märtsil poolmaratoni joosta võisin. 

Nüüd aga jõuamegi selle küsimuseni – ega ma ju ei tea, kui kiiresti ma MARATONI joosta võiks, nii et ka jalg sellele vastu peaks.  Ehk siis tempovaliku küsimus, mis on juba tavaliseltki üks keerulisemaid, muutus veel keerulisemaks.

Lähen sellisele veebilehele nagu Marathon100 – teate küll, Eesti suurim jooksuveeb – ja märgin seal olevasse võistluskalkulaatorisse poolmaratoni tulemuse 1.40.00.  Kalkulaatorist vupsab välja kolm numbrit – Riegeli valem ütleb 3.28.29, Cameroni valem 3.32.30 ning Marathon100 valem 3.40.16.  Kuna viimane valem lähtub justnimelt Eesti jooksjate poolmaratoni tulemustest, siis eelistangi hetkel seda numbrit.  Ent kui ma paneks valemisse SUUNTO Virtuaaljooksu tulemuse 1.46, siis oleks ka prognoositavad ajad ca 15 minutit nõrgemad. 

Lõppeks – ühes asjas olen ma kindel – Pariisis 3.30 eesmärgiks enam ei ole.  Eesmärgiks on läbida maraton nii, et jalg sellest halvemaks ei muutuks. Terve hooaeg ju alles ees veel.

Vahepealsel ajal on aga minu suurimaks sõbraks Vytautase mineraalvesi, kuivatatud puuviljad ja makaronid.  Makarone söön vaheldumisi pastaga.  Suurimaks väljakutseks on muidugi igapäevase kohviannuse piiramine, ütleme neljalt tassilt nii kahele päevas.

Poolik unetablett on juba pühapäevast alates igaõhtuseks rutiiniks olnud – on küll kolmekümne esimene maraton, kuid ikkagi.

Jalg teibiti kinni esmaspäeval ning Sander Jürs Teraapiakeskusest käis samas jala ka korralikult üle.  Mistõttu hetkel on ka reie tagakülg tipp-topp.

Kas ma tegin ikka õige tempovaliku? Või peaks kiiremini proovima joosta . . .

Fotod: Pariisi maratoni FB lehelt.