Alustasin ettevalmistusega – nii vaimse kui füüsilisega – ning keha ja vaimu maratoni lainele viimisega  nädal enne maratoni. Mu algselt üsna loominguline plaan kujunes siiski üsna põhjalikuks ja süsteemseks – võtsin eesmärgiks palju puhata, hoida mõõdukat aktiivsust (ainult mõned rahulikud trennid nädalas), juua palju mineraalvett, et maratoni päeval oleks kehas piisavalt soolasid ja ei tekiks lihaskrampe, süüa nädala teises pooles palju süsivesikuterikast toitu (pastad mm). Selle nädala jooksul tundsin reaalselt, et keha läks justkui oote režiimile – tundsin, et ei tahagi pingutada, ringi tuuseldada, päevi täis broneerida, vaid olla rahulikult ja valmistuda, koguda energiavarusid ja sättida mõtteid rajale.

Maratonieelsel päeval tundsin küll, et pulss on tõusnud, närv hakkab sisse tulema, aga õnneks mitte nii hullult, et oleks une ja söögiisu ära ajanud (nagu mul on palju kordi varem juhtunud). Ja siis jõudiski kätte see päev.

Stardis olin rahulikum kui kunagi varem, keskendusin ja sisendasin endale „mine lihtsalt vooluga kaasa, püsi 3:45 grupis ja NAUDI!“. Ma ei tahtnud isegi väga kellegagi rääkida, end üles kruttida, hõisata ja hõigata. Tundsin, et pean veel end hoidma.

Esimesed 15k tundsin end üli hästi – tempo oli mõnus ja rahulik, enesetunne üli hea, koguaeg kippusin sammukese võrra tempomeistrist ette minema, aga hoidsin end tagasi. 15k lõpus mõtlesin, et tõstan kindlasti 30. kilomeetril tempot (haha!)

Sealt edasi 15-25k tundsin, et nüüd on trenn. Tõusud, tuul, esimene geel, energiavaru hakkab vaaaikselt otsa saama. Aga tempo alandamise mõtet ei olnud. Sealt edasi läks suurte sammudega aina raskemaks. 25-34k – pulss tõuseb, jalad muutuvad raskeks, hull janu on (janu oli tegelikult kogu võistluse ajal vaatamata sellele, et jõin vähemalt 2 lonksu igas joogipunktis), energiavaru on piiri peal. Aga püsisin veel tempogrupis.

Ja siis edasi oli kõik puhtalt tahtejõu ja keskendumise pealt. Aju ütles „kõnni natuke, küll sa hakkad siis kohe uuesti jooksma“. Keha ütles „sa jaksad veel“. Ja jaksasingi. Kukkusin küll tempogrupist välja, aga kõndima ei jäänud ja lõpetasin ajaga 3:45. Täpselt sellega, mille treener Toomas Tarm mulle mõni nädal enne maratoni pani (ehk 15 min kiiremini kui olin algselt pannud projekti eesmärgiks).

See tunne finišis oli täiesti kosmiline – ongi tehtud! Milline rahulolu ja nauding!

Tahaksin tänada kõiki, kes mulle selle aastal jooksul ja maratonil kaasa elasid, Janek Oblikat kes nii tulihingeliselt projekti veab ja innustab meid olema sportlikumad ja tervemad, treenerit Toomas Tarmi kava ja distsipliini eest, Sparta jooksugruppi, et mind nii mõnusalt olete oma kampa võtnud.

Tunnen, et keha ja vaim on aasta jooksul nii palju arenenud ja jooksuisu aina kasvanud. Selle hea tunde tuules otsustasin panna endale juba uue eesmärgi – ja et ikka märk jääks maha – joosta 3:30 ajaga kevadel järgmine täispikk maraton.