Tartu maraton pani kaheksakümnendatel liikuma tõenäoliselt rohkem inimesi kui Pendli-Veeliks.  Imeravitseja on nüüdseks manalateed läinud, kuid Tartu maraton õitseb endiselt, kui maikuine võilill, mida tõsisel harrastussportlasel vältida keeruline, kui mitte lausa võimatu.

Olen siiani suutnud Tartu maratoni vältida otsides eemalejäämiseks erinevaid põhjuseid.

Ma ei taha legendaarse suusavõistluse jaoks trenni teha novembris suusakeppidega metsas joostes või jaanuarikuus Järvevana kergliiklusteel rullsuuskadega sõites.  Suusatamine on asi, mida tehakse ikka suuskadega ja lumel, kuid mida sa suusatad, kui lund ei ole . . .

Sel aastal on lund väga korralikult!

Teine põhjus, mis mind seni on suusavõitlustest eemale hoidnud, on suuskade määrimine.  Enne Tartu maratoni kuuled ikka jutte, kus parimad suuskade määrijad on oma möksidega broneeritud juba sügisest saati.  Klassikaline suusastiil ja suuskade määrimine käivad ju käsikäes?

Enam mitte, sest juba paar aastat on saada olnud nn. Twin Skin suuski ehk karvikuid, mida ei pea pidamise saavutamiseks määrima.

Kolmas põhjus, miks ma varem pole Otepääle läinud on kartus klassikalise suusastiili ees.  Viimati sõitsin klassikat kaheksandas klassis aastal 1987 ning minu mälu järgi ei tulnud see kõige paremini välja.  Oma klassis jäin ma vist viimaseks ning 1km pikkune hindele sõit oli tõeline õudus.

Ent tänaseks olen ma oma kunagistest klassivendadest jooksurajal selgelt kiirem ning ega see samm jooksmisest klassikalise suusastiili juurde väga suur ei ole.

Esimese takistuse Tartu maratonile mineku ees kõrvaldasin mullu märtsikuus, suurte allahindluste ajal.  Kuna mitu aastat kodus kasutult seisnud suusasaapad olid katkiseks pragunenud, siis oli vaja uusi.  Ja kes see ikka suusasaapaid eraldi ostab, ikka koos suuskadega ju.  Läksin ja ostsingi Fischer Twin Ski suusad, mis teadupärast ei vaja määrimist.  Olen mõned korrad proovinud ja tõepoolest – ei vajagi määrimist.  Mistõttu ka Tartu maratoni 63km pikkuse distantsi kavatsen täiesti ilma määrdeta läbida.

Teise takistuse kõrvaldas kena talveilm ise.  Kaua sa ikka neid Facebooki pilte ilusas Eestimaa looduses suusatavatest sõpradest vaatad!

Esimese suusasõidu jaoks vajaliku raja otsingud olid keerulised – algasid Elvast, Tartu maratoni finišist ja lõppesid Viljandimaal, Holstre-Pollis, kus 3. jaanuaril lõpuks ühe 600m pikkuse klassikaringi leidsin.  Õnneks toimus esimene suusakatsetus kaugel Viljandimaal, paksude metsade vahel, kuna suutsin endas avastada uue oskuse – oskuse kukkuda täiesti laugel maal suusarajal.  Ah et miks ma kukkusin – üritasin nimelt samaaegselt suusatada ja pulsikella vaadata . . .

Kahjuks jätsin kukkudes ka suusakepid rindkere alla, mistõttu järgmistel nädalatel oli nii kõva häälega naermine kui aevastamine üsna valus tegevus, suusatamisest rääkimata.

Järgmise suusasõiduni jõudsin paar nädalat hiljem ning vaatamata minu edasiliikumise kiirusele oli juba märksa mõnusam.

Tekkis küll rida küsimusi, millele kohe vastust ei leidnud.  Mida ma suusatades keppidega teen? Miks mul suusasaabaste lukud rajal lahti tulevad? Kuidas samal ajal suusatada ja selfiesid teha?

Neljandas suusatrennis tundus parematel hetkedel, et liigun nii umbes Veerpalu-Tammjärve tempos, kuni mõni kogenud suusahunt minust rahuliku sammuga mööda sõitis. 

Tänaseks olen ma igatahes Tartu maratoni 63km distantsi stardinimekirjas ning kavatsen ka selle läbi suusatada! Esimesed unenäodki Tartu maratonist nähtud.   Laupäeva öösel olin maratoni stardis, kõige viimases stardigrupis ning miskipärast oli meie ümber ilus roheline muru.  Unes tundus see igati loomulik, et aeglasemad mehed peavadki muru pealt startima, samas kui kiirematele jagub ka natuke lund.  Igatahes olin ma stardis, number rinnal oli juba enne starti katki rebenenud ning stardipaugu kõlades avastasin, et midagi oli maha ununenud. Mobiiltelefon! Muidugi! Läksin siis tagasi ning stardijoonele naastes oli muru ikka sama roheline, kuid kõik olid juba suuskade plaksudes minema pannud…

Täna, neli nädalat enne maratoni, olen aru saanud, et tark ei torma.  Umbes 40km on suusatatud ning keskmine liikumiskiirus jääb ca 6 min/km kanti.  Peab vist vaatama, milline Tartu maratoni ajalimiit on.  Kas ma pean pealambi ka rajale võtma, kui  ma kuus tundi rajal veedan?

Ent mälupildid Tartu maratonil mustikasuppi luristavatest adidase dressides härmas suusatajatest on juurdunud nii sügavale, et neist lahtisaamiseks tuleb ise uusi mälupilte asemele hankida. 4 nädalat on ju täiesti piisav aeg, et natukenegi suusatama õppida. 

Nii et – Eesmärgiks Tartu maraton!

Järgmise postituse ajaks üritan igatahes aru saada suusakeppide funktsioonist.  Ilusad nad ei ole, kaasas peab neid tassima, järelikult mingi põhjus nende rajale kaasavõtmiseks ikka on.

Ja kui sa mõtled, kas minna või mitte, siis loomulikult – pane end Tartu maratonile kirja ning järgmised sammud on juba kergemad! Nii häid suusaradu, millel praegu kilomeetreid koguda, pole tükk aega näinud!