Jooksmine on lihtne. Piltlikult öeldes astud koduuksest välja ja jooksed enesetunde järgi. Kes on algaja või eesmärk on joosta tervise jaoks, siis ongi selline lähenemine õige. Rahulik jooks, mis ei nõua erilist pingutust, võib peagi muutuda nn mugavustsoonis pingutuseks. Kui eesmärk on jooksukiiruse parandamine, siis toob edu treeningute mitmekesistamine, sealhulgas erineva intensiivsusega ja kiirusega jooksutreeningud.

Treening on adaptatsiooniprotsess. Erineva pingutusastme juures toimivad organismi elutalituslikud süsteemid erinevalt. Pikaajalisel ühetaolisel treenimisel organism kohaneb ja areng pidurdub. Treeningkoormused peaksid olema pikas perspektiivis progresseeruvad ehk koormused kasvavad nii mahu kui ka intensiivsuse mõttes. Regulaarselt tuleb kasutusele võtta uute mõjutustega treeninguid.

Aeroobne ja anaeroobne. 

Kerge ja mõõduka tempoga jooksutreening on aeroobne (vestlemine kaaslasega ei tekita raskusi) ning kiire tempo ja tugeva pingutusega jooks on anaeroobne. Aeroobne treening on kasulik vastupidavuse arendamiseks. Mõnikord unustatakse ära, et aeroobsed jooksud ei pea olema ühesuguse intensiivsusega (kõige parem mõõta südamelöögi- ehk pulsisageduse järgi). Kui näiteks aeroobne lävepulss on 150 lööki/minutis, siis on soovitav joosta mõnikord pulsisagedusega 140-150, mõnikord 130-140 ja mõnikord ka alla 130.

Erineva pulsisagedusega joostes on erinev mõju organismile. Kui joosta intensiivsusega aeroobse pulsiläve lähedal, siis see arendab kõige efektiivsemalt aeroobset baasvastupidavust, mis on nn vundament, millele ehitada ülejäänud jooksutreeningud. Samas kõik treeningud ei peaks olema arendavad, mõned treeningud võiksid olla taastavad ja  madala pulsisagedusega. Madalama pulsisagedusega treeningud on head rasvaainevahetuse efektiivsemaks muutmiseks ja taastumisprotsesside kiirendamiseks. Ka treeningute arvu suurendamine ja koormuse kasv võiks edasijõudnutel toimuda kergemate treeningute arvelt.

Järgmine samm edasi oleks kavasse võtta ka üks aeroobset intensiivsust ületav treening, mis võiks jääda aeroobse ja anaeroobse intensiivsustsooni vahele. See on treening (fartlek, tempojooks, intervalljooks, tõusva tempoga jooks, mäkkejooksud), mis arendab võistlusteks vajalikku kiirust ja tempovastupidavust.

Inimesed on loodud ka kiireks jooksmiseks ja seda ei peaks trennis pelgama. Mis võiks olla parem, kui tunnetada lennukat sammu. Selge on see, et võistlustel ei ole võimalik kiiresti joosta, kui seda trennis ei tee. Lisaks kiirusliku vastupidavuse arendamisele parandab kiire jooks ka jalgade jõudu, lihaste elastsust, liigutuste ökonoomsust ja võimsust. Hästi treenitud harrastusjooksja võib kasutada nädalas kahte intensiivset jooksutreeningut ja needki võiksid olla erineva intensiivsusega, üks aeroobse ja anaeroobse intensiivsustsooni vahel, teine anaeroobsel lävel. Võiks kasutada mitmes valdkonnas levinud jaotust 80-20, millest 80% oleks aeroobse osakaaluga ja 20% intensiivsema osakaaluga treeningud.

Intensiivsed treeningud võib jaotada pulsisageduse järgi või jooksukiiruse järgi. Pulsisageduse järgi: aeroobse ja anaeroobse pulsiläve vahel, anaeroobsel lävel, üle anaeroobse läve. Jooksukiiruse järgi: maratoni võistlustempoga, poolmaratoni võistlustempoga, 10 km võistlustempoga, 3-5 km võistlustempoga, maksimaalse lähedase pingutusega. Anaeroobset intensiivsustsooni (laktaadi kuhjumine) ületav treening on kulutav ja seda ei soovitata tihti teha. 

Need on üldised põhimõtted ja kõigi puhul ei tööta ühtemoodi, aga minu kogemus näitab, et nende põhimõtete järgimine toob edu ja aitab hoiduda ülekoormuse vigastustest.