Skandinaavias (ja ka mujal Euroopas) võib rääkida maastikujooksu buumist.  Soome maastikujooksule spetsialiseerunud veebilehel trailrunning.fi võib kalendrist leida enam kui 50 maastikujooksu võistlust.  Mitmed neist võistlustest on alguse saanud just viimase paari aasta jooksul.

Eestisse on maastikujooks jõudnud vaid servapidi – võistlused, mida võib iseloomustada sõnadega trail running saab üle lugeda ühe käe näppudel.  Kuivõrd orienteerumistraditsioonid on Eestis väga tugevalt juurdunud, on vaid aja küsimus, mil ka maastikujooks siinmail korralikult jalad alla saab.  Alati ei pea ju maastikul kaardiga jooksma . . .

Eesti Maastiku Maraton toimub juba 11. oktoobril ning selle taga seisavad mehed, kes oskavad maastikul liikumist kõrgelt hinnata – ACE Adventure Racing Team (www.seiklussport.ee) ehk nii rogainis kui seiklusspordis mitmete tiitlivõistluste medalitega pärjatud mehed.

Mis siis muudab Eesti Maastiku Maratoni sedavõrd eriliseks?  Eks ikka rada ja selle raskus.  Maratoni rada viib läbi Eesti kaunite ja puutumatute metsade ja rabamaastiku ning kogu selle juures ei liiguta mitte asfaltteedel, vaid kitsastel metsaradadel, pinnasteedel ja ebatasastel alustaimestikuga lõikudel, kus jalg saab märjaks ja mudaseks. Samuti on eriline, et võistluse algus- ja lõpppunkt asuvad täiesti erinevates kohtades, kuna võistlejad läbivad äärest-ääreni Eesti suurima inimasustamata kõnnumaa.

Küsisime Silver Eensaarelt, võistluse korraldustiimi liikmelt ning värskelt Eesti rekordiomanikult 24 tunni jooksus – mis Maastiku Maratonil jooksjaid ees ootab?

„Rada stardib Lahemaa Rahvuspargis väga kenas metsas ja suundub varsti peale starti läbi ürgse Pärlijõe ürgoru,“ rääkis Silver jooksjaid ees ootavast katsumusest. „Edasi joostakse nõmmemännikus konarlikel radadel kuni jõutakse Viru Rabani, mis ületatakse laugaste vahel laudteed mööda.“

„Sellele ilusale lõigule järgneb raja füüsiliselt raskeim osa - pikk jooks mööda pehmet ja konarlikku soist sihti Vahastu jalakäijate tunnelini. Pärast maantee ületamist tuleb läbida lõik kitsal sihil ja rajal ja joosta mööda vanemat ja uuemat raiesmikku - pinnas on konarlik ja pehme, segavad juurikad ja taimed. Pärast raskeid lõike jõutakse metsateele ja ühinetakse uuesti RMK matkarajaga.Peagi jõutakse kena metsaga Järvi Järvedeni, kus on esimene joogi-söögi punkt.“

„Pärast Järvi järvi liiguvad jooksjad lõunasse ja ületavad mööda laudteed Kõnnu Suursoo. Nüüd ollakse tõelisel kõnnumaal, kus puudub inimasustus ja transpordi juurdepääs.“

Foto: Mart Sepp

„Raba lõpus möödutakse võistluse kodulehe päises ilutsevast Umbjärvest. Ilu nauditud tuleb uuesti tööle hakata, kuna nüüd järgneb tõsine lõik mööda Paukjärve ja Jussi järvede vahelisi mägiseid metsaradu. Väinjärve ääres olevas joogipunktis saavad võistlejad klassikalist matkakosti - teed ja lõkkevorsti.“

„Veel tuleb veidi turnida mägistel radadel, kuni jõutakse välja kanarbikusele lagedale Jussi nõmmel. See on Eestis täiesti ainulaadne loodusnähtus ja paistab rohkem tundrasse kuuluvat. Pärast liivaseid nõmmeradu läheb rada kergemaks ja laugemaks. Korraks pakub närvikõdi lagunenud silda mööda Soodla jõe ületamine ja siis jääb juba lõpujooks mööda metsateid Aegviidu suunas.“

Kuna võistlus toimub ka looduskaitseala piirkonnas, siis on osalejate arvule seatud piirang.

„Võistlus jääb eksklusiivseks katsumuseks ega saa kunagi päris massispordi ürituseks,“ lisas Silver Eensaar.  „See jooks ei ole kartlikele.  Katkestamine ei ole võimalik.“

Rajal puuduvad loomulikult tavamaratonile iseloomulikud mugavused – ca 42,2 km pikkusel rajal on vaid neli joogipunkti ning võistlejad on joogipunktide vahelisel alal söögi ja joogi osas omal vastutusel.  Seetõttu on jooksjatel kohustus rajale kaasa võtta vähemalt 0,5 liitrit juua, energiarikas toit, kui ka tuulekindel jakk.  Samuti tuleb kaasa võetav mobiiltelefon veekindlalt pakendada. Kilomeetritähisedki paiknevad keskmiselt iga 5km järel.

Loomulikult käivad sellise võistlusega kaasas elementaarsed (ja mitte nii elementaarsed) soovitused hoida loodus puhtana – tühjad geelipakid, paberid ja muu praht tuleb ära visata joogipunktides asuvatesse prügikastidesse ning – joogipunktides ei kasutata ühekordseid joogitopse, s.t., joomiseks tuleb kasutada võistleja enda poolt kaasa võetavat anumat.

Ent selline teistmoodi võistlus on juba tekitanud huvi nii maratonikogujates, orienteerumis- ja rogainitaustaga võistlejates kui tippjooksjates. Näiteks on rajale minemas ka Eesti üks tippmaratoonareid, Liina Luik. „Kui mulle tuli pakkumine osaleda Eesti Maastiku maratonil, ei kahelnud ma hetkegi. Kuna mul on hooaja lõpp, ja raskeid treeninguid pole, siis sobib see maraton hästi minu plaanidesse. Maastiku maraton tekitab elevust juba selle poolest, et see on teistsugune. Loodus mulle meeldib, ning ekstreemsusi ma ei karda, lisaks toob see vaheldust mu treeningutesse. Elu peab nautima!“ ütles Liina.

„Aega ma sinna jooksma kindlasti ei lähe,“ lisas Liina. 

Maastikumaratoniga kaasnevat mõnevõrra suuremat vigastusohtu meie esimaratoonar ei karda.  „Mulle väikesed ekstreemsused meeldivad,“ kommenteeris Liina Luik rajaga kaasnevat.  „Tuleb ise ettevaatlik olla ja jälgida kuhu astud.“

Eesti Maastiku Maratonile on septembri lõpuni võimalik registreerida soodsamalt (25 eurot), oktoobrist tõuseb osalustasu 30 eurole.

Võistlusega kaasneb ka heategevuslik pool, nimelt toetatakse võistluse korraldamisest laekunud osavõtutasudega Estonian ACE Adventure Team’i osalemist novembris 2015 Brasiilias toimuvatest Seiklusspordi MM-võistlustest.

Täpsemat infot saab võistluse kodulehelt www.wilderness.ee. Kes võistlust veel liiga suureks katsumuseks peab, kuid soovib siiski üritusest osa saada, siis ootavad korraldajad appi ka vabatahtlike.

Kui tunned huvi, mida Eesti Maastiku Maratoni sarnased maastikujooksuvõistlused endast kujutavad, siis loe kindlasti ka Mart Einasto juttu Kuidas minust sai ultra-maastiku-taevajooksja ja Janek Oblikase juttu Icebug Xperience - kolm päeva jooksumõnu.

Kui tunned huvi, millise tossuga oleks maastikumaratoni jooksmine kõige mõnusam, siis loe kindlasti Icebug Anima3 tossude testi.