Jätkame 28. aprillil toimunud Eesti maratoni 100 aastase juubeli tähistamiseks korraldatud piduliku ürituse intervjuude-presentatsioonide avaldamist.  Seekord tutvustame sedasama üritust, millest kõik alguse sai ehk siis esimest Eesti pinnal toimunud maratoni, mis siis täpselt sada aastat aprilli lõpus aset leidis.  Käesolev jutt tugineb tollel juubelikonverentsil esinenud Eesti Spordimuuseumi direktori Daimar Lelli presentatsioonile. Foto: Eesti Spordimuuseum

Maratonijooks on ala millega algab Eesti riigi olümpiamedalite rida. Kui Pierre de Coubertinile käidi välja idee lülitada esimeste nüüdisaegsete olümpiamängude kavva üks selline toonases mõistes ülipikk jooksuala, oli viimane sellega kohe päri. See oli väga suurepärane uuestisündivate mängude antiiksete sidemete rõhutamiseks -- kreeklane Spyros Louis esimese olümpiamaratoni võitjana on kindlasti üks tuntumaid esimeste nüüdiaegsete olümpiamängude võitjaid, mis näitab, et maratonijooks on juba ammustest aegadest olnud see, mida jälgitakse ja meeles peetakse.

Ei jäänud esimene olümpiamaraton Ateenas Eestiski märkamatuks. Postimees näiteks kirjutas -- „Olümpiamängudel sai võidujooksmises esimese au hinna kreeklane Lois, kes 45 versta kahe tunni viiekümnekaheksa minuti viiekümne sekundiga ära jooksis. Ta sai hulk kalleid kingitusi ja keegi Stepanovitsh kinkis talle koguni ilusa mõisa.“

Kui eestlased 1912.a. esimest korda olümpiamängudele võistlema jõudsid, oli meilt Stockholmis stardis ka maratonijooksja. Vaatamata sellele, et meil maratone korraldatud polnud ja ega suurt teadmist asjast ka ei olnud. Esimeseks olümpiamaratoonariks oli Elmar Reiman ning Stockholmi olümpiamaraton oli tõsine katsumus. Samadel mängudel käimises kaasa löönud Karl Luki päevaraamatust (asub Eesti Spordimuuseumis) võime lugeda:
„Mitmed olla teel päikesepiste saanud ja olla neid haigeid teel nii palju, et automobiilid neid kõiki ära tuua ei jõudnud. Tee on väga mägine olnud. Rootslased on oma meestele küll teel vett andnud. Võõrastele aga rusikat näidanud.“

Elmar Reiman jooksis vapralt lõpuni aga jõudis staadionile alles siis kui finiš oli juba suletud ja ametlikku tulemust kirja ei saanud. Reimani kohta on veel öeldud, et ta nautis seda jooksu täiega, abistas teisi, suhtles publikuga ja lõpuks pälvis eriauhinna Rootsi huumorilehelt Söndags Lisse, mis oli välja pandud jooksjale, kes teab, et ta jääb viimaseks, kuid ometi lõpetab.

Siia võiks lisada sellegi, kuidas Reiman end olümpiavormi ajas.  Korraldati proovimaraton marsruudil Tartu-Voldi-Tartu. Jooksjaid oli seal kaks, lisaks Reimanile ka Elmik ning saatjaks oli Reimani juhendaja Heinrich Tõnisson kahehobusetroskal. Tema kirjelduse põhjal nägi proovijooks välja järgmine: “16.-ndal kilomeetril Elmik hakkas nõrkema, kukkus maha ja ajas suust vahtu välja. Reiman jätkas üksinda jooksu. Mina troskaga tema läheduses. Kuus kilomeetrit enne Tartut varises ka üks hobune kokku. Pärast loom küll jätkas sõitu, kuid voorimees oli enam kui üllatunud – tema  poleks tahtnud uskuda, et inimene peab kauem vastu kui loom. Reimani aeg oli midagi kolme tunni ümber.“

Elmar Reiman jõudis ka teist korda olümpiamängudele, juhtus see 1924.a. Pariisis, tulemuseks jällegi viimane koht, kuid seekord ametlikult protokollis. Reimanile kuulub ka Eesti esimese maratonimeistri au. Kui 1927.a. esimesed meistrivõistlused maratonis toimusid, oli võitjaks 34-aastane Reiman ajaga 3:12:16,6. 1944.a. põgenes ta Rootsi ning kui 1962.a. korraldati Stockholmis 1912.a. Olümpiamängude 50.-nda aastapäeva pidustused, osales ainsa eestlasena paraadil Reiman ning kuningas isiklikult olla meie maratonimehe kätt surunud.

Jättes kõrvale Tartu-Voldi-Tartu jooksu, kus Reiman hobused hingetuks jooksis jõuame jooksuni, mida me maratonijooksude korraldamise alguseks Eestis loeme. See jooks toimus vana kalendri järgi 28.04. või siis 11.05.1913. Tallinna Teatajast võime lugeda „Maratoni võidujooksu puhul olid pühapäeval suured rahvahulgad linnast välja Mustjõele kogunenud. Jooks, millest kümme isikut osa võtsid, algas Paldiskist ja kolme ajal pealelõunat. Ilm oli soe ja päikesepaisteline ning tee ütlemata tolmune ja kivine. Kella kuue ajal hakati jooksjate kohalejõudmist ootama. Varsti tuligi üks, kuid automobiiliga, sest ta oli tee peal ära väsinud. Esimese võitjana jõudis lõpp-punkti härra Shubin Peterburist, sealse spordiringi liige, keda publikumi poolt paljude kiiduhüüetega tervitati. Ta oli 38 versta pikkuse maa kolme tunni 23 minuti ja 45 sekundiga ära jooksnud. Shubin, väikese kasvuga noormees, nägi kohale jõudes veel üsna tragi ja lõbus välja. Teisena, nimelt 3 tunni ja 25 minutiga jõudis lõpp-punkti härra Upmann Riiast, sealse Teise Rattasõiduseltsi liige. Tema nägi õige kahvatu ja väsinud välja nii et pealtvaatajate kiiduhüüded vaikisid. Kolmandana tuli Riia amatööriseltsi liige Jelevitsh nelja tunni 3 minuti ja 1 sekundiga, neljandana Tartu Nooresoo seltsi liige Veldmann, viiendana Valvaja spordiosakonna liige Gross.  Peterburi rahvusvahelise spordiseltsi liige Shipimov, kes möödaläinud pühapäeval Peterburi maratonijooksul  teise võidu sai, jättis kuus versta Tallinnast eemal jooksu katki. Tartu Tervise Seltsi liige Reiman jooksis kuni Keilani kolmndana ja paistis, et temal head lootused võidu peale olid, kuid ütlemata kivine, alles prügitud tee oli tema õhukesed kingatallad kuni ihuni ära kulutanud nii et ta tahes või tahtmata jooksu pidi katki jätma. Tallinna Tõnisson pidi jooksu Keilas katki jätma, sest et väsimus võimust oli võtnud. Paldiskis, Keilas ja mujalgi oli rohkesti publikumi võidujooksu vaatama tulnud.“

Huvi sellise uudse asja vastu oli väga suur. Seda tõendavad ka lehtedes mainitud suured pealtvaatajate hulgad.

Huvi polnud mitte ainult sportlik, kuna ettevõtmine oli tollaste arusaamade järgi üsna hullumeelne. Jooksu tuldi vaatama nagu oli põnevusega tuldud vaatama Lurichi kaameleid. Paljud ootasid seda, et kuidas mehed nüüd oimetutena hakkavad kokku kukkuma. Oli nii hurjutajaid kui tuliseid tervise rikkumise vastaseid aga kindlasti oli raja ääres neidki, kes sportlaste visadust hinnata oskasid.

Algselt pidi see jooks toimuma Tallinna piirides, kuid selleks ei saadud politseimeister Tsitseroskinilt luba. Taoline inimeste piinamine ei tule kubermangu pealinnas kõne allagi. Samas oldi pikalt juba eeltööd tehtud ja Riiast, Peterburist ning Tartust jooksjaid kutsutud. Tuli leida lahendus. Otsustati jooks linnast välja viia, vastavasisuline pöördumine tehti Harjumaa politseimeistrile ja sealt saadi ka positiivne vastus. Harjumaa politseimeistril polevat olnud midagi selle vastu, kui kümmekond paljaste kintsudega meest oma verstad Paldiski maanteel ära lippavad. Ainult hoiatati, et Mustjõelt edasi linna poole minnes olgu ikka kõigil jooksjail korralikult püksid jalas. Sest sealt algab Tallinna linnavahtide tööpõld ja mine sa tea kui sellised naljaka väljanägemisega kujud äkki hakkavad Tallinna poole liikuma.

Ametlikult sai jooksmise loa kaheksa esindajat, ühte poisikest, kellel vanemate luba puudus ning kuulsat buda munka, paljasjalgset Tõnissoni starti ei lubatud.  Tõnisson sellest keelust ei hoolinud. Jooksis pärast starti teistele lihtsalt järele, ta pakkus pealtvaatajatele põnevust ja palju hulga sellega. Tõnso mäletamist mööda oli sellel jooksul veel üks atraktsioon ja selleks oli auto, millega linna-arst oli kaasa palgatud sõitma. Autosid oli tollal üldse napilt üle viiekümne ehk iga auto ilmumine rahva ette oli suursündmus.  Esimesel jooksul osalejad kandsid oma kulud ise, mingeid hüvesid korraldajad neile ei pakkunud. Kaugemalt tulijaile öömaja siiski leiti ning süüa anti ka.