Jane Salumäe on siiani kehtivate Eesti rekordite valdaja poolmaratonis (1:10:10) ja maratonis (2:27:04). Ta on võitnud Carpi (1995), Rooma (1997), Torino (1997), Monte Carlo (1998), Gold Coasti (1998), Los Angelesi (2000), Viini (2001) maratonid, Bostoni maratonilt on ette näidata kuues koht (1998), Londonist (1996) üheksas, Tokyost kolmas koht (nii 1997 kui 1999).  Lisaks on Jane võitnud Haagi, Madriidi, Rooma poolmaratonid.
 
Alustasid spordis ujumisest. Miks sai ujumisest villand?
Lihtsalt sai ujumisest villand, kuid ega see üleminek kohe ujumisest jooksu ka ei olnud. Vahepeal sai kaks aastat oda ka lennutatud. Ega kerge ei olnud kohe jooksjaks saada.  Odaviskega tegelesin selleks, et mitte TSIKist ära minna, et jääda sinna. See oli põhjus miks ma oda lennutasin.

Jõuda maratonijooksuni, oli see lihtne?
Ma arvan, et minu puhul oli see lihtne kuna ma olin enne ujumisega tegelenud. Ujutud sai 15-16km, kõige rohkem 21km päevas. Olin koormustega harjunud, mootor oli hea ja pulss madal – rahulikus olekus 35 lööki minutis.

Sinu karjääri tipuks tiitlivõistlustel jäi Euroopa meistrivõistluste neljas koht Kas sa pead seda oma elu parimaks maratoniks või siiski suurte maratonide võitusid?
Ikkagi neid võitusid. Muidugi tiitlivõistlus on tiitlivõistlus aga jooks on ikka sama. Suurmaratonidel ju ka rohkem osavõtjaid.

Nüüd oled Hispaanias. Jooksed ka oma lõbuks?
Jooksen ikka iga päev.  Jooksen ja käin jõusaalis. 80 kilomeetrit jooksen ikka ära nädalas.

Kui palju sul tippkilometraažiks jäi kui sa maratoonar olid?
200km nädalas, mitte rohkem.  Kvaliteedil ja kvantiteedil on suur vahe.

Kas sul läks maratonijooksja karjääris kõik nii nagu soovisid?
Paljud asjad jäid ikka südamesse. Iga kord ikka midagi juhtus. Ma arvan, et need asjad juhtuvad sellepärast et need peavad juhtuma.

Kuidas sul Roman Fostiga koostöö sujub, tema on siin ja sina oled Hispaanias.
See sujub niimoodi, et saadan talle meili teel plaanid ja nende järgi ta treenib. Roman on väga kohusetruu ja ma ei kahtlegi, et ta nende järgi ei treeniks.

Kõik on inimeses endas kinni, kui me oleme valmis selleks siis ma ei näe mingeid takistusi.  Muidugi kui tekivad kõrvalhuvid . . . Aga ma ei usu, et Romanil sellises vanuses enam miskeid kõrvalhuvisid tekiks.
 
Kuidas tema tulemusega rahule jäid?
Väga! Ma jäin juba selle tulemusega rahule, mis ta poolmaratonil jooksis (Roman jooksis 24.02 Terre Verdiane poolmaratonil 1:07:59), võttes arvesse seda kus ta jooksis ja mis tingimused seal olid. Sest ta ju käib tööl ja treenib töö kõrvalt.  Ja sel aastal on ka nii kehv talv olnud!   Ta jooksis kõik lõigutrennid talvel ju 200m ringil Kalevi spordihallis. Ainult sellele mõeldes – super tulemus!

Ja ta oli Hispaanias ainult kaks nädalat, teine nädal, mil ta pidi ära minema, jäi ka seetõttu poolikuks. Ühe nädala sai maksimaalselt 200km joostud.  Ma ei saa ka nii, et jookseb Eestis 150km töö kõrvalt ja siis tuleb Hispaaniasse ja ma panen talle 100km veel otsa! Ma tapan ju ära poisi! Kõige rohkem olen rahul sellega, et ta täitis EM-i normi, see on suur stiimul, on mille nimel treenida.

Mis tema järgmised eesmärgid on?
Hetkel jookseb Eestis igasugu jooksudel. Ta tahab septembris Tallinna maratoni joosta aga ma arvan, et ta jookseb Belgia lähedal Hollandis oma teise maratoni. Seal on tasasem ja parem variant. Sest Tallinnas ei joosta hästi. Ma ei tea mis siin on, siin ei joosta hästi, kuigi mägesid siin pole.

Kas sinu treeningute metoodiline taust, kas see tugineb oma kogemustele, on selle taga Uno Källe oskusteave või Hispaania tugev jooksukool?
Jalgratas on juba leiutatud, seda ei pea teistkorda enam leiutama.  Mõeldakse igasugu meetodeid välja aga see ei vii mitte kuhugi. Kõik mis on tehtud on tehtud! See on nii lihtne. Ma teen rohkem kvaliteetset tööd kui kvaniteetset.