Jätkame Eesti maratoniajaloos silmapaistvate jooksjate intervjuudega.  Marathon100 (ja Lembitu Kuuse)  küsimustele vastas Rein Leinus.

Tulnud 1959–70 19 korda Eesti meistriks: 4 korda 20 km ja 6 korda 30 km maanteejooksus ning 9 korda maratonis – rohkemaks pole seni keegi võimeline olnud. Saanud pikamaa- ja murdmaajooksudes Eesti mv-tel kokku 11 hõbedat ja 7 pronksi. 1963 sai NL-i rahvaste spartakiaadil maratonis 5. koha ja Dünamo ülel mv-tel võitis pronksi. Parandanud 1958–69 kokku 10 korral Eesti tipptulemust: 6 korral maratonis (2:30.07,4 – 2:20.03,0) ning 3 korral 30 km (1:41.55 – 1:36.54) ja 1 korra 20 km maanteejooksus (1:06.22,8). 1958. aastal Tbilisis jooksis ta oma elu esimese maratoni, püstitades kohe uue Eesti rekordi ajaga 2:30.07,4. Tippaastaks kujunes 1963, mil ta saavutas NSV Liidu Rahvaste Spartakiaadil 5. koha ja arvati ka Tokio olümpiamängude kandidaadiks (Allikas: Eesti Spordi biograafiline leksikon).

Jooksid oma esimese maratoni 1958 ja see andis kohe Eesti rekordi. Olid siis nii hea ettevalmistusega?
Ma ei tea, esimesest maratonist on mul meelde jäänud, et enesetunne oli nii hea nagu oleks veini võtnud, jube hea tunne.  See on mulle jäänud eluks ajaks meelde.

Harjutasid samas grupis koos Pärnakivi ja Virkusega. Kui palju sa nendega koos trenni tegid?
Kogu aeg tegime koos, aga Virkus – kui tema  läheb trenni, siis tema peab kogu aeg ees olema ja paneb nii nagu jõuab. Pärnakivi jooksis ikka mõistlikult.

Pärnakiviga jooksid ka maratoni võidu?
Jah, see oli huvitav, see oli 1962.a.  Olin varem maratoni jooksnud aga meistersportlase norm oli täitmata, 9 sekundit oli puudu. Siis olid Pärnus Eesti meistrivõistlused ja Pärnakivi tuli ka jooksma. Tema mõtles, et jookseb maratoni ära ja saab Eesti rekordi oma nimele. Läksime starti, olime sõbralikud, surusime kätt ja hakkasime jooksma. Pool maad jooksime kõrvuti, aga ega ma ka nii loll ei olnud – ei tahtnud tempot väga üles kruvida. 25.-ndal kilomeetril jäi Pärnakivi raja kõrvale minust maha.  Täitsin siis ka esmakordselt meistersportlase normi. Pärnakivi aeg oli 2:40 ja peale (Rein Leinuse võiduajaks oli 2:24:16, Hubert Pärnakivi lõpetas kolmandana ajaga 2:46:34). Miks Pärnakivi pikka maad ei jooksnud – tema jooksis kõrge sammuga, aga kui sa nii hüplevalt jooksed, siis proovi sa 42km niimoodi joosta! Aga mina vedasin jalgu vastu maad ei hüplenud.

Mis sinu kõige õnnestunum maraton oli? Kas see mis sulle viimase rekordi tõi? 2:20:03?
No neid on mitu, 2:20:03 jooksin Vändras 1968.a. Aga õnnestunud jooksuks võib lugeda ka 1963.a. Rahvaste spartakiaadi (Nõukogude Liidu meistrivõistlustel), kus ma tulin viiendaks ajaga 2:22:22. Olin ka olümpiamängude kandidaat. Aga NSV Liidu meistrivõistlustele 1964.a. ei kutsunud mind keegi. Peeti Liidu meistrivõistlused ära ja ma ei teadnudki. See oli viga meie spordijuhtide poolt.

Oled ise ka mõelnud sellele, et mida oleks saanud teha, kui oleks saanud laia maailma jooksma?
Eks ma olin oma aja laps. Kui oleks need tingimused nagu nüüd, siis 2:15 poleks probleem olnud. See on minu arvamus. Minu kilometraaž oli keskmiselt 400-450km kuus, ainult 1963.a sain ühel kuul 600km kätte. Kilometraaž oli väga väike aga loomulikult pead sa teadma, kuidas sa neid kilomeetreid läbid. Ei olnud tollal ei Adidase ega Puma susse, olid ainult Eesti tennised.  Sinna sisse panid pehmenduseks õhukesed 5 mm kummid. Ega mina olin ju andetu, ega mul ei olnud eeldusi, võistluskaal oli 67kg ja ma olin aeglane, päästis ainult see et ma jooksin madalalt ja sundisin ennast. Andekas ma ei olnud.

Ega neid laagreidki palju olnud.  Kui ma Dünamos olin 1962-64, siis Junk ikka korraldas Užgorodis laagreid, kuid ega neid tollal palju ei olnud.  1964. aastal läksin ka tööle, töötasin Maaparandusprojektis. Kui seda teaks, mis rasket tööd ma seal tegi!. Mullapuurid seljas.

Kui palju te teadsite omal ajal Arnold Vaide jooksudest Rootsis ja mujal maailmas?
Ausalt öelda, ega ma midagi ei teadnud, niipalju kui ajakirjanduses on nüüd räägitud. Kuid ega ei ole ka Eesti ajakirjanduses väga palju temast kirjutatud. 

Nii et tema jooksis oma maailmas ja teie oma maailmas?
Jah. Asi on selles, et iga sportlane on oma ajastul, aeg läheb edasi ja tagajärjed muutuvad.  Stiimul peab olema, millesse peab uskuma.

Mida arvate Eesti praegusest maratonitasemest, mullu ei jooksnud keegi teie 1968-nda aasta Eesti rekordist kiiremini.
Ega ma ei tea paljuga nad praegu jooksevad. Ma ei hakka neid arvusid pähe toppima.

Kuna te viimase jooksu tegite.
1970.a. kui tulin Vändra maratonil Eesti meistriks.

Enam rajale ei kiskunud?
Ei, olin 38 aastat vana, kui spordiga lõpetasin.  Polnud stiimulit ja mul oli raske töö. Tähtis on, et oskad spordi maha jätta õigel ajal. Kunagi tuleb ju lõpetada. Sport on ajutine ja tähtis on see mida sa peale sporti teed. Elu läheb edasi. Kui sul elukutse on ja perekond, siis on kõik hästi.

Mis te praegusest maratonibuumist arvate – kõik tahavad joosta maratoni ja jooksmine on tehtud lihtinimesele mugavaks ja kergeks?
Ma ütleksin, et iga inimene peab leidma endale sobiva ala. Kui see talle sobib, siis las teeb.  Ega maraton on ainult üks elu osa. Olen mõelnud, et miks ma hakkasin maratoni jooksma – ma ei oska seda endale seletada, kuid mul tekkis sisemine tunne, et ma saan ennast realiseerida, võistlustel käia.  Kuid eeldusi, et heaks sportlaseks saada, seda mul ei olnud. See oli töö vili.