Seoses Eesti maratoni saja-aastase juubeliga alustab Marathon100 artiklitesarjaga, kus tutvustame meie maratoni ajalugu ja räägime Eesti tuntuimate maratoonaritega törts juttu.  Esimene ülevaade meie maratoniajaloo algusaegadest pärineb Toomas Tarmi sulest.

Eesti maratonijooksu sünnipäevaks peetakse 28.-ndat aprilli 1913, mil VS Spordi korraldusel toimusid esimesed maratonijooksu võistlused Eestis – Paldiski ja Tallinna vahel. Võistlusest võttis osa 8 jooksjat ning esikoha saavutas Schubin Peterburgist ajaga 3:23.40.  Parima eestlasena oli tartlane Feldmann neljas -  aeg 4:12.41.

Eesti maratoniajaloo 100 aastat võib tinglikult jagada kolmeks: algusaastad (algusest kuni Teise Maailmasõjani), NSVLi aeg ning viimased 25 aastat. Igal perioodil on oma eripärad ja kangelased, keda on Eesti Maratonijooksu juubeli puhul paslik põgusalt meenutada.

Eelmise sajandi esimest poolt on raske tänapäevaga võrrelda. Professionaalne sport ja treenimine olid alles välja kujunemas, sporti tehti põhiliselt igapäevase töö kõrvalt, tippspordi geograafia piirdus suuremalt osalt Euroopa ja Põhja-Ameerikaga ning Aafrika jooksjatest polnud maailm veel midagi kuulnud. Ja loomulikult räägime tolle aja kontekstis vaid meeste maratonijooksust, naised hakkasid maratoni jooksma alles 70ndatel aastatel.

Tolle perioodi – ja tinglikult kogu Eesti maratoniajaloo – kuulsaim jooksja on olümpiahõbe Jüri Lossmann. Tema kõige suurimaks saavutuseks oli loomulikult maratonijooksu hõbemedal Antverpeni OM-ilt 1920.a. Jüri jooksis hõbedale tulles 93 aastat tagasi kõigi aegade teise tulemusega 2:32.48,6 ületades seni kehtinud maailmarekordi viie ja poole minutiga. Olümpiavõitjaks tulnud ja maailma tipptulemuse 2:32.35,8 püstitanud Hannes Kolehmainenile kaotas Jüri Lossmann vaid 13 sekundiga, mis jäi kõige napimaks kaotuseks olümpial kuni 1996.a. Atlanta OM-ni. 

Olümpiahõbedal oli ka teisi märkimisväärseid saavutusi. Oma teisel olümpial Pariisis 1924 oli ta mõõduka alguse järel positsiooni tuntavalt parandamas ja sekkumas medalikonkurentsi, kui suurest kuumusest tingituna sai kuumarabanduse, suutes siiski 10ndana jooksu lõpetada.  Lossmanni väljapaistvateks saavustuseks olid Göteborgi mängude ülekaalukas võit 1923.a. (sisuliselt praegune EM või MM), samuti 1922. aastal Tallinnas joostud aeg 2:18,33. Maailmarekord oli tol ajal Hannes Kolehmaineni Antverpenis joostud 2:32.35 ja Lossmannist oleks võinud saada ainus eestlasest maratonijooksu maailmarekordiomanik, kuid raja ülemõõtmisel osutus rada kahjuks 1,7km lühemaks.  1,7km võib tunduda küll suure mõõtmisveana ent Lossmanni tulemus oli kehtivast tipptulemusest ka 14 minutit kiirem.  Oma karjääri lõpetas Lossmann profina läbi Ameerika mandri joostes ja suri 93 aasta vanusena 1984.a. Stockholmis.

Üheks algusaegade silmapaistvamaks Eesti maratonijooksjaks oli Elmar Reiman. Ta oli tolle aja kohta heal tasemel jooksja, kuid ajalukku on ta läinud paraku kahekordse Olümpiamängude viimase kohaga (Stockholmis 1912 ja Pariisis 1924). Need olid mõlemad ülikarmides tingimustes (kuumuses) joostud maratonid ja meie mees oli mõlemal korral viimane lõpetaja, katkestajaid oli mõlemal korral palju. Elmar Reiman on tegelikult ainuke jooksja maailmas, kes on olümpiamängudel maratonijooksus kaks korda viimasena lõpetanud.  Rootsi ajaleht Söndags Nisse pani 1912.a. välja karika jooksjale „kes teab, et jääb viimaseks, kuid lõpetab ometi distantsi“ ning selle pälviski Stockholmis Venemaad esindanud Reiman. Lisaks on Elmar Reiman ka esimene Eesti Meister maratonis.

Silmapaistev fakt on see, et Eesti maratonijooks oli üks vähestest aladest, mis oli esindatud peaaegu kõikidel selle perioodi olümpiamängudel.

Lisaks Lossmannile ja Reimanile on osalenud olümpiamaratonil veel 1928.a. Antwerpenis Karl Laas, kes küll katkestas. Ta on 3-kordne Eesti maratonimeister, isiklikuks rekordiks jäi 2:58.10.

1932.a. Los Angelese OMile Eestist sportlasi ei saadetud, kuid ainsa kergejõustiklasena osales USAs elanud Alfred Maasik, kes oli küll maratonis üles antud, kuid ei startinud (osales 50km käimises). Tema isiklik rekord oli 2:40.01, millega saavutas 1930.a. New Yorgi maratonil teise koha.

Selle perioodi kohalikest maratonidest ja pikematest jooksuvõistlustest on teada veel järgmised faktid:
1914. a. aprillis toimus Tallinnas II maratonijooks, mille võitis teistkordselt Schubin Peterburgist ajaga 3:15.45,

1916. a. 25. septembril toimus traditsiooniline jooks Keila-Tallinn. Võitis H. Paal (Tallinna "Olümpia") ajaga 1:52.15,0. Distantsi pikkus oli tõenäoliselt umbes 30km

1917. a. 19. augustil toimus Tallinnas maratonijooks 40 200 m pikkusel distantsil. Võitis oma jooksjakarjääri alustav J. Lossmann ajaga 2:59.10,4.

1921. a. 16. oktoobril korraldas VS Sport Tallinnas maratonijooksu, mille võitis soomlane Tatu Kolehmainen.

Eesti meistrivõistluste ajalugu algab aastaga 1927, esimeseks maratonimeistriks tuli kahekorne olümpiamees Elmar Reiman. Aastatel 1928-1930 võitis Karl Laas. Siiski korraldati sel perioodil Eesti Meistrivõistlusi ebaregulaarselt, mitmetel aastatel neid ei toimunud. Pikem vahe oli sees seoses Teise Maailmasõjaga, alates 1947.a. muutusid meistrivõistlused iga-aastasteks.  Väike võrdlus tänapäevaga – kui Eesti praegune rekordiomanik Pavel Loskutov on vaid ühe korra maratonijooksus Eesti meistriks tulnud, siis olümpiahõbe Jüri Lossmann pidi piirduma Eesti meistri tiitlitega vaid lühematel distantsidel ning maratonis tal Eesti meistrivõistluste esikoht puudub.