Ajaloolise tagasivaate teine osa hõlmab ajavahemikku 1940-1990 ehk Nõukogude aega. Ka sellele ajajärgule leiab nii Eestis kui maailma maratonis mõndagi iseloomulikku - professionaalne sport arenes tohutu kiirusega ja sai nähtuseks meie tänapäevases mõistes, alustas enamus suurematest linnamaratonidest ja ilmusid Aafrika jooksjad. Aga samuti oli see aeg, kus tuli käibele dopingu mõiste ning kehtestati dopingukontroll.

Eestis oli see aeg, kus meie jooksjate tiitlivõistlustele ja muudele rahvusvahelistele võistlustele pääsemine oli üliraske  ja võistlemine piirdus eeskätt Eestis ja Nõukogude Liidus korraldatavate maratonidega.  Seega puudus korralik väljund. Teisalt oli see aeg mõneski mõttes sporditegemiseks soodus, võimaldades suhteliselt suurel hulgal sportlastest treenida (pool)professionaalselt ja käia palju treeninglaagrites.

Eesti maratonimeistreid selgitatakse regulaarselt alates aastast 1947 ja meistrivõistlused olid pikka aega ainus Eestis toimuv maraton. Kui 1956. aastal jäeti maraton EMV kavast välja, tuli grupp entusiaste mõttele korraldada maraton Vändras. Esimene Vändra maraton toimus 30. Septembril 1956 ja stardis oli 6 meest. Vändra maraton sai igasügiseseks sündmuseks,kus esimestel aastatel osalesid vaid Eesti jooksjad, kuid õige pea lisandusid ka jooksjad mujalt NSVLiidust. Aastaid selgitati Vändras Eesti maratonimeistreid, kuid selle raames on peetud ka näiteks „Dünamo“ üleliidulisi meistrivõistlusi.  Kuuekümnendatel aastatel oli Vändra maraton üks NSV Liidu kõrgetasemelisemaid. Vahepeal katkenud traditsioon on nüüd õnneks taastumas ja 4. mail toimub Vändra Maraton peale 19 aastast vaheaega taas.

1974. aasta kevadtalvel peeti esimene Tartu-Otepää Maraton. Tänavu 40. korda peetud maraton on meie vanim katkematult korraldatav jooksumaraton. Vahepealsetel aastatel oli Tartu-Otepää maraton Tallinna maratoni kõrval üks väheseid võimalusi Eestis maratoni joosta. Osavõtjate arv on olnud nii alla kümne kui ka üle saja, kajastades niiviisi maratonijooksu buumiaegu kui ka tagasihoidlikumaid perioode.

Kolmas traditsioonidega maratonijooks on Tallinna Maraton, mille korraldamist alustati 80ndate aastate alguses. Vahepealse mõõnaperioodi järel on see jooks saanud uue hingamise ning kujunenud SEB Tallinna Maratoni näol kindlalt meie esindusmaratoniks.
Nõukogude ajale iseloomulikult kandsid mitmed tollased maratonid ka patsifistlikke nimetusi. Näiteks Kohtla-Järvel korraldati 1966-1976 Rahu maratoni ning mõni aasta peale tolle maratoni lõppemist alustati Tartus Võidupüha maratoni korraldamisega. Viimane toimus iga-aastaselt 9. mail tähistamaks Nõukogude vägede võitu Natsi-Saksamaa üle Teises Maailmasõjas. Eesti Vabariigi lähenedes nimetati antud maraton küll aegsasti Side maratoniks, kuni ka selle maratoni korraldamine 1991.a. katkes.

Selle perioodi ainsaks maratonijooksjaks, kes jõudis tiitlivõistlustele, oli Kanadas elav Arnold Vaide.  Tema silmapaisvamateks saavutusteks jäid EM-il Stockholmis kõrge 7. koht ajaga 2:25.54 (1958), 11.koht Melbourne OM-l ajaga 2:36.10 ja 21. koht Rooma OM-l ajaga 2:25.40. Kuigi konkurents polnud ehk päris võrreldav tänasega, on need igati väärikad saavutused. Tänu tollasele raudsele eesriidele ja kajastuse puudumisele on Arnold  Vaide nimi ja saavutused eestlastele suhteliselt vähetuntud. Mehe isiklikuks rekordiks jäi Euroopa vanima, Košice maratoni võiduaeg 2:24.40. Vaide oli ka esimene, kes ületas Jüri Lossmanni igivana Eesti rekordi.

Eestis elavatest eestlastest oli silmapaistvaim maratonijooksja Rein Leinus. Leinus parandas Eesti rekordit kümne aasta (1958-1968) jooksul 12 minutit ning tuli üheksakordseks Eesti meistriks. Väljapaistvaim saavutus oli 1963.a. NL Rahvaste Spartakiaadi 5. koht ajaga 2:22.20. Oma isikliku rekordi jooksis ta Vändras ja tulemus 2:20.03 (1968.a.) on siiani parim eestlase poolt Eestis joostud maratonitulemus.

Foto: Eesti maratoni 50. aastapäevale pühendatud võistluste võitjad: vasakult Rein Leinus (3 koht), Vassili Jeremin (Minsk, 1. koht) ja Janis Burvis (Minsk, 2. koht), 1963.

Väga kõval tasemel oli omal ajal ka Eestis pärit maratoonar Albert Ivanov, kelle isiklik rekord oli 2:21.52 ja kes osales Melbourne olümpial (sai päikesepiste ja katkestas), kuid tema lugemine Eesti maratonijooksjaks on siiski küsitav.

50ndate aastate Eesti meistrivõistluste edukaim jooksja oli Viktor Puusepp 5 Eesti meistritiitliga.
Eesti pikamaajooks üldiselt oli aastatel 1950-1970 maailmatasemega võrreldes väga korralikul tasemel, kuid kuna maratonijooksul ei olnud veel sellist staatust ja populaarsust ning puudus väljund rahvusvaheliste maratonide näol, siis paljud meie selle perioodi paremad (Pärnakivi, Virkus, Nurmekivi, Sellik) maratonini ei jõudnud ja nende võimed sellel distantsil jäid avastamata.


Foto: Vladimir  Heerik (nr 21).

Rein Leinuse Eesti rekordi ületas 1977. aastal esimese eestlasena aja alla 2:20 jooksnud Vladimir Heerik (2:19.57). Perioodi lõpupoole Eesti pikamaajooksu tase maailma paremikust kaugenes, kuid Meelis Veilbergi 1985.a Vilniuses joostud Eesti rekord 2:15.44 oli arvestatav tulemus. 80ndatel aastatel tegid lisaks Veilbergile häid jookse N Liidu ja rahvusvahelistel maratonidel Villy Sudemäe, Rein Valdmaa ja Kaupo Sabre ning maratonijooks elas Eestis läbi oma esimest väikest buumi.  Sellesse ajajärku jääb ka poolmaratoni mõiste tutvustamine Eestis.  Kui varasemalt oli Eestis korraldatud regulaarselt 20 ja 30 km pikkuseid jookse, siis 1983.a. leiti üles ka poolmaraton – Tallinnas toimus esimene Rahvajooks, mille nimi kõlas uhkelt -- „Eesti NSV ja Tallinna fašistlikust okupatsioonist vabastamise aastapäevale pühendatud ajalehe "Rahva Hääl" rahvajooks“ .


Foto: Ajalehe "Rahva Hääl" III rahvajooksust osavõtjatega vestleb erukindralmajor Karl Aru.

70ndate lõpul sai maailmas hoo sisse ka naiste maratonijooks. Esimeseks Eesti (ja tõenäoliselt ka N.Liidu) naismaratoonari tulemuseks oli Niina Liimi 1971.a. Kohtla-Järvel joostud 3:39:33. Eestis alustasid naised tõsisemalt 80ndate aastate alguses, esijooksjaks oli Sirje Eichelmann, kes jõudis maratoni juurde lühemate distantside kaudu 1980ndate aastate lõpupoole. Ta oli esimene Eesti naisjooksja, kes jookis maratoni alla 3 tunni ning parandas Eesti rekordit kokku üle poole tunni. Parimaks tulemuseks jäi 1988.a. joostud 2:34.09, mis on siiani kõigi aegade teine tulemus. Eesti meister selgitati esmakordselt 1982. aastal ja esimeseks meistriks tuli Siiri Särev (Kangur).

Toomas Tarm. Fotod: Rahvusarhiiv, ajaleht Rahva Hääl, Uno Oksbusch, Toomas Aring, Vambola Salupuu