Marathon100 tulemuste andmebaas hõlmab kõiki jooksutulemusi, mistõttu sealt trendide väljanoppimine on lihtsam, kui kukeseente samblikust väljakoukimine.   Jens Jacob Anderseni suvine uuring, mis leidis, et Ameerika jooksjad pole kunagi varem nii aeglased olnud, tekitas huvi – kas ka Eesti jooksjad on aeglasemaks muutumas. 

Siinkohal keskendusime kahele pikemale distantsile ehk poolmaratonile ja maratonile ning – märkasime analoogilist trendi ka Eestis.  

2016.a. oli Eesti jooksja keskmine maratonitulemus 4.11.07.  See on tervelt 6 minutit nõrgem võrreldes 2015. aastaga ning koguni 41 minutit nõrgem kui 2000.a.

Kui võtta keskmise tulemuse arvutamisel arvesse ainult iga jooksja aasta parimat tulemust, siis läheb pilt natuke paremaks, kuid trend jääb ikkagi samaks – Eesti  keskmine maratonitulemus oli 2016.a. 4.06.52, naistel 4.28.58 ja meestel 3.59.13.

Keskmine maratonitulemus, mehed ja naised, 2010-2016

Poolmaratonis olid samad numbrid naistel 2.11.11 ning meestel 1.52.02.

Rahvusvahelises mõõtkavas on Eesti jooksjatel veel tükk maad minna.  Sama Anderseni poolt varem avaldatud uuringu põhjal oli keskmine maratonitulemus kogu maailmas 2014.a. 4.21.21, meestel 4.13.23 ning naistel 4.42.33.

Numbreid lähemalt analüüsides on näha, et globaalsed trendid mõjutavad ka Eesti jooksmist.  Maratonijooksmine on muutumas järjest enam rahvaspordiks, maratonirajale tuleb juurde järjest enam jooksjaid, kelle jaoks minutid ja sekundid ei ole niivõrd olulised, kuivõrd eneseületus ja rajalt saadav emotsioon.  Seda on tore näha.

Näiteks, kui viis aastat tagasi ehk 2012.a. moodustasid viiest tunnist aeglasemad jooksjad kõikidest naismaratoonaritest 14%, siis mullu juba 21%.  Sama muutus on aset leidnud meesjooksjate seas.  Ehk teisisõnu – aeglasemaid jooksjaid tuleb maratonirajale järjest enam juurde, maraton ei ole nii enam nii müstiliselt kättesaamatu jooksudistants.

Naismaratoonaride jagunemine keskmise maratoniaja järgi, protsent jooksjatest

Ent tulemusi analüüsides on näha ka vastupidist trendi – kiiremaid jooksjaid tuleb järjest enam juurde.   Eriti selgelt on seda märgata naiste osas.  Viis aasta tagasi moodustasid tulemusest 3.15.00 kiiremad maratoonarid kõikidest naisjooksjatest tühise 2,6%, mullu oli see protsent aga täpselt kaks korda suurem.  Numbrid, mis on Eestile omaselt küll väikesed, räägivad veelgi selgemat keelt – 2012.a suutis 3.15 piiri alistada 10 naismaratoonarit, mullu juba 30 ehk koguni kolm korda rohkem.

Meesmaratoonaride jagunemine keskmise maratoniaja järgi, protsent jooksjatest

Meesmaratoonarite seas on märgata samu trende, kuid jooksjad jaotuvad mõnevõrra teistmoodi.  Kui naismaratoonaritest moodustavad kõige suurema grupi 5 tunnist aeglasemad jooksjad, siis meesmaratoonaritel on nelja tunni jooksjad siiski veel kõige suuremaks grupiks.

Ehk teisisõnu – maratonirajale lisandub nii kiiremaid kui aeglasemaid jooksjaid, kuna kiiremaid on alati vähem, siis mõjutab see ka maratoni keskmist tulemust negatiivselt.  Kokkuvõtteks – põhjused, miks keskmine maratonitulemus kasvab, on igati positiivsed – maratoni (ja poolmaratoni) jooksmine muutub järjest populaarsemaks, tegemist on järjest enam rahvaspordiga ning jooksudistantsiga, mis innustab ja motiveerib järjest suuremat hulka inimesi.