„Kas sa tõesti lähedki maratoni seitsme tunniga kõndima?“ küsisid mitmed sõbrad minult Tallinna maratoni expol Marathon100 telgis. Olin selle mõtte kaks nädalat tagasi Facebookis õhku visanud, kuid ikkagi ei usutud. Ei tea miks, väga lihtne mõte ju. Kõndida hommikul kella üheksast kuni õhtu kella neljani mööda Tallinna tänavaid. Kõik pole ju remondis veel.

Iga päevaga hakkas mõte läbida maraton napilt ajalimiiti mahtudes järjest rohkem meeldima. Seltskond, kes rada nautima tahtsid minna, kasvas iga päevaga ning mis oleks toredam, kui veeta pühapäev koos sõpradega mõnusalt jalutades?

Mis sest, et kiiremad jooksjad meist ligi viis tundi varem finišisse ja õlletelki jõuavad. Kas mul peaks olema siis piinlik, et ma nii aeglane olen?

Jooksutrenni polnud ma tegelikult 1. maist teinud, vigastus ei lase, kuid liikumine on ju inimese kõige parem sõber, eriti sel aastal. Pealegi, 127 täispika jooksumaratoni kogemused ütlesid, et maratoni läbimisel on suurimaks takistuseks ikka liigne mõistus ja ülemõtlemine, mitte vähene treenitus. „Jookseb nagu loom!“ Ei ole mulle kunagi nii öeldud ega öelda ka.

See, et sa oled aeglasem, kui kõik ülejäänud, ei tohiks ju kedagi häirida, sind iseennast kõige vähem. Tuled rajale ja oled ikkagi kiirem, kui miljon suunamudijat. Teed endale head ja äkki ka teistele. New Yorgis on ju maratonirada avatud lausa 10 tundi. Kõik nad on ju maratoonarid.

Eks mul oli teine plaan ka. Tänavu kavas olnud IRONMAN Tallinn jäi sellesama vigastuse tõttu vahele, kuid mul oli ju uus kostüümgi ostetud. Ameerika lipu ja pealuuga. Selline, mis paneb teisi sinusse respektiga suhtuma, selliseid sümboleid ei saa ju lihtsalt ignoreerida, vahet ei ole kui kiire sa oled.

Ent kuidas maratonirajal ujuda ja rattaga sõita nii, et peakohtunik sind rajalt ei kõrvalda? Kõige aeglasemalt rajal liikudes polnud vähemalt ohtu, et sa kellegile ette jääd, kuid ajalimiiti tuleb ju ikka mahtuda.

Tahaks öelda: „Mõeldud, tehtud,“ kuid seda mõtlemist oli ikka harjumatult palju. Lõpuks pidi ujumislõik tähendama ujumismütsis ja -prillides 11 kilomeetri läbimist. Ja siis läks muidugi ilm soojaks. Lõpuks oligi pea märg, otsekui oleks ujumas käinud. Prillid kippusid ka uduseks minema, kuigi ma olin ninakaitset natuke modifitseerinud sinna suure hingamisava juurde lisades.

Ujumisetapil oligi pilt kogu aeg nii udune.

Ilmselt olid ujumismüts- ja prillid ka peamiseks põhjuseks, miks algselt kaheksaliikmelisest tempogrupist peatselt vaid kaks järgi jäid, mina ja Olev.

11 kilomeetril saabus esimene vahetusala ning pidi algama rattaetapp. See kujunes ootamatult raskemakski kui ujumine. Vältimaks diskvalifitseerimise riski pidi ratas olema selline, mille peale 70kilone ei saa mingi valemiga istuda. Pedaale ei tohtinud olla. Mootorit hoopiski mitte. Järele jäidki seetõttu ainult nukurattad.

Esimese asjana guugeldasin „Barbie jalgratas“. Selgus, et selline asi on täiesti olemas, rahvusvahelises oksjonikeskkonnas saadaval ja maksab umbes miljoni. Loobusin. Prismas vaatasin tükk aega näpukaid. Teate küll selliseid näpujalgrattaid. Kaua kaalusin ka pulgaga lükatavat kolmerattalist, kuid sel olid pedaalid ja see oli ka liiga raske. Lõpuks leidsin roosat värvi rolleri ehk rattalaadse toote, millel olid laiad kummid taga ja pööratav lenks.

Rattaetapi ustav kaaslane

Neljapäeval, mil enamus maratoonareid tegid oma viimase võistluseelse treeningu, tegin ka mina. Teipisin suusakepi oma rolleri külge ja liikusin seda enda ees lükates võistluskeskusse. Sõiduteed ületades hoidusid vastu tulevad inimesed miskipärast sebra teise äärde. Paar inimest tõstis mobiililt pilgu, mis oli juba erakordne saavutus, kuid eks see roller tegi ka asfaldil liikudes väga tugevat kõrinat. Ent lõpuks sain tehnika paika mõistes, et kurvides tuleb kehaga kaasa aidata ning vahel aksepteeridagi seda, et liigud rajal otsekui vaskuss, kaheksaid tehes.

Võistluspäeval läks esimene kümme kilomeetrit rattaga suhteliselt mõnusalt. Seejärel kippus kinniteibitud suusakepp Vespalt lahti tulema, mistõttu vänderdasime seal juba oluliselt rohkem, kui stardis.

Rattaetapil polnud ükski sirge lõpuks päris sirge.

Poolmaratoni ajalimiiti, milleks oli 3.15, mahtusime ilusti. Jäi veel kaks minutit ülegi.

23ndast kilomeetrist algas õnneks triatloni jooksuetapp, mis oli sel korral küll kõnnietapp. Ühe võistleja olime selleks hetkeks suutnud juba diskvalifitseerimiseni viia, paigutati meie järel sõitvasse autosse ja sõidutati . . . Ega me tegelikult ei teagi, kuhu ta sõidutati, ära igatahes viidi.

Ent viimastel võistlejatel on tegelikult rajal väga palju eeliseid. Esmalt, põhimõtteliselt võid kõik joogipunktis laual oleva ära juua ja süüa. Keegi ei pane pahaks, kui sa banaanilõigud kämblaga seljakotti tõmbad. Muidu hakka veel toidujääkide utiliseerimisega tegelema. Selle kohta on kindlasti 10 juhendit kusagil koostatud, mis ütlevad, kuidas käituda spordiüritustel järgi jääva toiduga.

Teiseks, keegi ei näe, kui sa lähed pissimiseks vetsu asemel põõsasse. Kedagi teist ju lihtsalt ei ole.

Kolmandaks, sul on täiesti oma turvameeskond. Meid Oleviga jälitasid kaks meditsiinitöötajast ratturit. Väga toredad tüübid olid. Pakkusid nii magneesiumi, vett, kui seltskonda. Meie pakkusime omalt poolt küüslauguga soolakurki vastu.

Neljandaks, keegi ei lähe sinust mööda.

Tegelikult, üks lätlane küll läks. Nimelt, jõudsime 25ndaks kilomeetriks järgi ühele turskele mehele, oli otsekui hetk tagasi Instagramist välja astunud, paks musta värvi kapuutsiga pusa seljas. Ilmselt oli sekund tagasi valgupulbriga smuutikokteili võtnud. Oli oma elu teist maratoni läbimas. Esimene oli Riias lõppenud 6.15ga. Jalutasimegi temaga, kord oli tema ees ja ratturid meie selja taga ning siis jälle vastupidi, meie ees ja ratturid teda torkimas. Läks meist korduvalt mööda.

30ndal kilomeetril tegime soolakurgipeatuse.

32ndal võtsime esimese magneesiumi.

35ndal jahutasime jalgu külmageeliga.

37ndal võtsime teise magneesiumi.

Ajasime joogipunktides juttu, teretasime suunatüdrukuid ja naeratasime raja ääres olevatele puudele. See, kui palju vabatahtlikke sellise ürituse jaoks vaja läheb, on täiesti arusaamatu!

Kas meil oli igav? Ei, absoluutselt mitte. Juttu oleks jätkunud palju kauemakski. Kas meil oli kergem, kui joosta? Natuke, kuigi energiakulu oli jooksumaratotni 2500 kilokalori asemel kõndides koguni 3500. Kas meil oli piinlik? Ei, miks! Oli hoopis lõbus ja tore. Tegelikult tahaks veel. Tahaks, et kõigil, kes ei mahu kolme tunni või nelja tunni või viie tunni sisse oleks lõbus ja tore. Et kõik julgeks rajale tulla ja liikuda seal täiesti omas rütmis ja omas tempos. Ja mine tea, äkki meid on Tartu linnamaratonil siis ka mõnevõrra rohkem.

Lõpuks muidugi suur tänu nii kaasteelistele, korraldajatele, kui vabatahtlikele ja meditsiiniratturitele. Ilma teieta ei oleks pooltki nii lõbus ja tore.

Õnnelikult finishis, vasakul loo autor ning paremal viimasena, ajaga 6.59.59 lõpetanud Olev Vahemaa.