Kui sa istud sünnipäevalauda ja näed, et seal pakutakse ainult ühte kooki, on ikka jama küll. Mis mõttes kringlit ei ole? Kuhu te küpsised ja kommid peitsite?

Triatlon on sel samal põhjusel tore spordiala. Menüüs on kolm erinevat liikumisviisi: ujumine, rattasõit ja jooksmine. Kui tunned end maal paremini kui vees, saad ujudes kaotatud minutid joostes kenasti tasa teha. Pealegi, kui sa jääd ujumisdistantsil viimaste sekka, ei näe seda praktiliselt keegi, võib olla ainult kalad ja kohtunikud. Ent proovi sa jooksurajal kõndida! Kohe on Sportfoto oma kaameraga kohal ja järgmisel päeval oled lapilise näoga miljoni eestlase arvutiekraanil, tatt ninast tilkumas, mõlemad jalad maas. Mis mõttes sa jooksid? Pildi peal küll nii ei paista!

Elu esimene triatlon sel suvel pakkus mulle kui jooksjale palju avastamisrõõmu. Näiteks sain teada, et on umbes kümme eestlast, kes minust veel aeglasemad ujujad on. Kusjuures neist kümnest kaheksa mahtus isegi ajalimiiti.

Ent loomulikult muutusin ka mina hooaja lõpus ahneks. Kui järgmisel suvel uuesti Ironmanile minna, äkki peaks vahepeal ujumise ära õppima? Nüüdseks olen poolteist kuud basseinis veetnud ning esimesed hirmud suutnud seljatada. Hirmul olid suured silmad. Võttis aega umbes kaks nädalat, et õppida ära konna ujudes vette hingamine. Seejärel võttis aega teine kaks nädalat, et krooli ujudes vette hingamine loomulikuna hakkaks tunduma.

Vette hingamisega on kaasnenud midagi ootamatut. Käed ja õlad ei jää enam nii kangeks, et ujumisse paus tuleks teha. Kerge lihasvalu on loomulik, kui vatti saavad need osad kehast, mis muidu lihtsalt külgedel ripuvad, kuid ei midagi enamat. Varem hakkas parem õlg peatselt sellist valu tegema, et isegi igapäevane šokolaadi söömine ei aidanud.

Mul ei ole küll personaalset ujumistreenerit, kuid õnneks on basseini kõrval alati nii palju juhendajaid, kes ei suuda vaadata, kuidas ma ujun. Ennast kõrvalt ei näe ning basseinis selfide tegemist pole ma ka veel ära suutnud õppida. Hetkel on eesmärgiks kätetöö paika saamine, seejärel ootavad ees (või siis taga) jalad. Rõõmu tuleb tunda väikestest asjadest, näiteks sellest, et ma liigun ujudes basseinis ikkagi edasi, mitte tagasi.

Kuid õlavalu asemel on tekkinud hoopis uus probleem. Kust kurat ma selle aja leian? Selleks, et ujumises toimuks väike edasiminek (ma ei räägi siinkohal revolutsioonist), võiks 3-4 korda nädalas basseini jõuda. Kuid samas ei tahaks ma ka jooksmisest loobuda. Olen mõne taastava viie kilomeetrise jooksu asendanud ujumistreeninguga, kuid nädalavahetuse pikast jooksust ei tahaks loobuda. Ühe kiirema jooksutreeningu võiks nädala keskele ka mahutada. Ehk teisisõnu, umbes 4-5 korda nädalas tõmban ikkagi jooksusussid jalga. Igas nädalas võiks olla ka vähemalt 1 trennivaba päev. Teate ju küll, et lihas kasvab puhates, mida rohkem puhkad, seda rohkem kasvab. Kuid tegelikult tahaks käia ka joogas. Soojas ruumis tehtav bikram jooga on detsembris nii mõnus, lihas venib ja kalor kulub.

Nüüd aga tuli maha lumi, suusad juba kuuris ootavad . . .

Ah jaa, siis on veel ÜKE. Kerelihaseid peaks ka tugevdama. Jooga küll mõnevõrra asendab seda, kuid siiski peaks ka spetsiifilisi harjutusi tegema. Planku tegin viimati veebruarikuus, kükke ja etteasteid märtsis, 2019.a. märtsis.

Kui mõelda veel sellele, et triatlon hõlmab kolme ala ehk ujumist, jooksmist ja rattasõitu, siis selle viimase asjani ma vist enne kevadet ei jõuagi. Õnneks tuli lumi maha . . .

Mõnel korral olen proovinud kaks treeningut ärkveloleku 12 tunni sisse mahutada. Näiteks hommikul teed taastava jooksu ning õhtul ujud. Või hommikul ujud ja õhtul lähed joogasse. Ei ole väga raske, kuid teeb näljaseks.

Kuid ikkagi jääb ajast puudu. Kust kurat te selle aja leiate?

Avafoto autor Aldis Toome, kahtlemata üks Eesti parimaid spordifotograafe.