Ma tahaksin jagada teiega oma edulugu-kui hästi mul on läinud, kui kiiresti ma juba jooksen jne, aga paraku pean rääkima tagasilöökidest ja kuidas nendega toime üritan tulla.

Kevad on olnud minu jaoks kõike muud, kui ettevalmistus Tallinna maratoniks. See on olnud väga stressirohke periood, kus kahes koolis samaaegselt pinki nühkisin. Kohati tundus, et isegi kolmes, sest tütrega läbisime koos ka tema teist klassi.

Üks tarkusetera, mille kaasa võtsin, on see, et elu ei tasu võtta liiga tõsiselt-ei tasu ampsata korraga liiga palju kohustusi, mis toovad endaga kaasa stressi ja haigused.

Mul õnnestus sel kevadel täpselt 4 x haigeks jääda – ma pole viimase 4 aasta jooksul kokku ka nii palju haige olnud. Kõik haigestumised kulgesid küllaltki ebameeldivalt ja olid pika vinnaga. Pidin väga palju mediteerima, et sisemist rahutust maandada, mis vaikselt pead tõstma hakkas.

Peale igat haigust olin jooksuvormiga jälle alguspunktis tagasi - nagu poleks elus kunagi jooksnudki, terve töö ja vaev vastu taevast. Isegi kui Tallinna Maratoni projekti poleks, siis see pettumustunne oleks täpselt sama suur, sest see ei ole peamine põhjus, miks ma jooksen. Ma jooksen, sest ma naudin seda, see on ainus hetk päevas, kus ma tunnen, et aeg justkui seisab, mu tähelepanu on minu sees, minu hingamisel ja sammude rütmil. Tugevad emotsioonid minus lahustuvad, mured ja stress jäävad maha ja asenduvad lõputu energia ja võimalustega. Jooksmine on minu jaoks parimaks teraapiaks ja aitab mind tunnetega toimetulekul. Sel ajal leian ma lahendusi, inspiratsiooni, olen kõige paremas kontaktis iseenda ja loodusega.

Kuidas ma siis lõpuks aru sain, et olen stressis? Eks ikka tagantjärgi tarkusega, ma ju harjunud rööprähkleja olema, see ei saa ometi stressi tekitada, aga tuleb välja, et ka mul on piirid. Kuigi arst viitas stressile juba siis, kui diagnoosis mul kroonilise gastriidi.  Mulle muutusid märgid arusaadavaks alles siis, kui angiin 10 päeva pärast paranemist tagasi tuli, näonahk läks kehvaks, tekkis kõõm, juukseid langes välja, uni oli kehv ja HRV näit oli väga madal. Ilmselt oleks nimekiri jätkunud, kui ma poleks midagi ette võtnud.

Kuu oli veel kooli jäänud ja koolitöid teha päris palju. Pidin midagi muutma. Hakkasin aega paremini planeerima ja ei õppinud igal vabal momendil, vaid jätsin sellele konkreetse aja. Kohustuste kõrvalt tahtsin, et mul jaguks aega ka kõigele sellele, mis mulle rõõmu valmistab: mediteerisin, veetsin aega lastega, püüdsin magada rohkem ja toimetasin aias, tegin trenni. Pidin tegema ka muutusi toidumenüüs. Kolme nädalaga taandusid kõik sümptomid ja ka jooksuvorm oli paranemas.

Analüüsides aprilli treeninguid märkasin, et pulss oli neil siiski liiga kõrge. Ühistreeningutel pole mõtet käia kui on käsil haigusest taastuv periood, sest seal pingutatan alati natuke rohkem ja ei jälgi pulsitsoone. Mul olid kõrge aeroobsusega treeningud tugevalt madala aeroobsusega treeningutest üle.

Pulsi puhul on huvitav see, et mingi osa treenivaid jooksjaid seda absoluutselt ei tähtsusta, ütlevad, et jooksevad enesetunde järgi. Minu varasem treener Paul Ruubel on õpetanud mind pulsi järgi jooksma ja ma tunnen et näen sellega progressi enda arengus. See aitas mind ka  kevadel haiguste lainest välja ja viis treeningud tasakaalu.

Maikuus olin end kirja pannud mitmele jooksule. Ma tahtsin väga minna ja viimase hetkeni ignoreerisin fakti, et ma ei ole veel valmis selliseks pingutuseks. Tunnen ju, kuidas aeg kuklas tiksub, september ei ole enam kaugel. Suur soov on ju püstitatud eesmärk täita ja kiired jooksud on selleks vajalikud.

Mu treenerist sõber ütles mulle aga targad sõnad, et võin neilt jooksudelt võita vähe, aga kaotada palju, sellise tempoga jätkates stardin Tallinna poolmaratoni kepikõndijatega koos. See oli päris hea nali, ma naersin, aga tegelikult oli asi naljast kaugel. Praegu saab veel aja maha võtta. Aeroobse pealt saab ehitada, punase pealt pole võimalik.

Terve maikuu tegin madala aeroobsusega treeninguid+ täpselt parajas mahus rütmijookse ja ma tundsin ennast kuu lõpuks väga hästi. Mu HRV näit oli taas korras. Uni oli hea ja madala pulsiga jooksud olid juba päris heas tempos..

Maijooksu otsustasin läbida tempotrennina, et mitte liigselt rapsida. Ma ei kujutanud ette, et jooksen võistlustel nii, et ei anna endast maksimumi. Õnneks aitas sellele mõttele kaasa minu sõbranna soov joosta BP-d. Talle jänes olla oli minu jaoks piisavalt motiveeriv. Mõeldud-tehtud! Jooks läks hästi ja sain väga positiivse elamuse.

Mõned päevad peale seda sai veel tehtud üks mõnus mäkketõusu trenn Kaupoga Pirita liivasel nõlval. See trenn on raske, aga tunne, kui ma olen selle ära teinud, on nii suurt rahuldust pakkuv. Ja selleks, et TM-il saaksid tõusud ilma suurema vaevata ületatud, on need arendavad treeningud vajalikud.

Igal juhul olin jälle sõiduvees, valmistusin esimeseks jooksuvõistluseks Rakveres, et näha kuidas mu vorm on. Ma olin ikka väga elevil. Jooksuga samal nädalal toimus koolis viimane sess. Viimased lõputööde esitlused, kaitsmised said tehtud ja siis... Ma jäin jälle haigeks. Mind tabanud „pingelangus“ oli ilmselt seotud selle haigestumisega. Nädal aega peavalu, kurk valus, palavik. Võite ette kujutada, kuidas see mulle mentaalselt mõjus. Veetsin selle nädala põhimõtteliselt horisontaalselt ja magades, sest selle peavaluga polnud lihtsalt võimalik funktsioneerida. Milline kurbus ja pettumus minus valitses....aga ma ei anna alla- naeratus näole ja töötame edasi!  Kukun, tõusen püsti ja proovin uuesti!

Nüüd siis olen pea kaks nädalat terve olnud, koolid on selleks õppeaastaks läbi, vaikselt juba sörgin, optimismi täis. Juhuu!  Nädalavahetusel toimub Tipust Topini ja ma olen seda sündmust aasta aega oodanud. Õnneks seal ei pea kihutama, saab sellise mugava pingutusega oma etapid läbida, et siis ikka kiirelt taastuda ja treeningutega jätkata.

Ahjaa, selle aja jooksul õnnestus veel käia kõrva-nina-kurguarsti juures, kuna kõik haigused olid mul ülemiste hingamisteedega seotud. Kurtsin seal ka seda, et joostes ei lase nina piisavalt õhku läbi ja lähemal vaatluselt selgus, et mul on seal kaks eripära- ninakarbikud on suurenenud ja vahesein on natuke kõver. Alustasime raviga ja võimalik, et kui paremaks ei lähe, jõuame operatsioonini. Alustuseks soovitas arst proovida jooksmise ajal kasutada nn ninaplaastrit või siis seda „spiraali“, mis nina sisse käib. Et kui keegi on kasutanud, siis palun jaga mulle oma kogemusi.

Fotod: Mallor Malmre

Britha valmistub Tallinna maratonil läbima poolmaratoni, teda juhendab Kaupo Tiislär spordiklubist FB Jooksmine.