Elu on liiga lühike, et seda lihtsalt kruiisides mööda saata. Õnneks olen omamoodi hull ning ei püsi paigal. Alati on vaja midagi uut proovida ning testida enda piire. 

Olin juba paar aastat enda peas triatloni mõtteid keerutanud. Kuid see ujumine tundus alati liiga suur eneseületus, mistõttu suutsin leida pidevalt teisi uusi väljakutseid. Nii olen osalenud Rattamaratonidel ja isegi kaks korda Haanja100 Ultra jooksuvõistlusel. Kuid ikka on vaja veel ja veel ja veel. 
Niisiis saigi võetud kindel plaan, et 2016 aasta möödub triatloni tähe all. Kuid minu esimene mõte oli minna kohe täispikale IronManile. Mis siin ikka poolitada – kohe täispangale. Õnneks aga jõudsid Eesti sporditegelased tuua meie oma kodu tagaõuele pooliku Ironmani. Ja sellest üritusest oleks ju patt eemale jääda. Nii saigi minu esimesed hulljulged plaanid poole võrra maha tõmmatud ning ei jäänud muud üle, kui ennast kirja panna. Mõeldud-tehtud ning Kerli-Maria utsitamisel leidsingi 11.12.2015 enda postkastist Otepää Ironmani kinnituskirja – Congratulation, You are registrered for IRONMAN 70.3 Otepää. Train safe and see you at the finish line!

Oli ilmselge, et üksi ma seda teekonda läbida ei suuda. Nii saigi löödud käed oma ala profiga ja Eesti triatleedimaastiku tippu kuuluva Priit Ailtiga.

Uue aasta esimese päevad võtsin rahulikult ja proovisin ennast vaimselt ees olevaks seitsmeks kuuks ette valmistada. Treeningplaani mitteametlik algus oli 10.01.2016, mil sai päikesepaistel ja -21kraadises külmas tehtud mõned suusaringid. Nüüd oli kindel, et enam taganemisteed pole ning järgmised 7 kuud tuleb hagu anda! 

Nagu eeldada võis, siis kõige suuremaks väljakutseks minu puhul oli ujumine. Vesi tundus alati minu jaoks liiga külm ja märg, et ujumisega sina-peale saada. Suurimad eneseületused ujumisvallas olidki pea vee alla saamine ja ilma ninaklambrita hingama õppimine (suutsin selle olude sunnil ära õppida 2 nädalat enne IM-i, kui klamber katki läks). Lisaks ka esimesed katsetused avavees, kui avastad, et Trapi karjääri põhjas puudub joon, mille järgi suunda seada. Ja teades minu suunataju (mis on olematu), siis sai esimesed korrad karjääris sik-sakitatud igas suunas, enne kui sihiku paika sai. Siinkohal suured tänud kõikidele ujumiskaaslastele, kes tegid need esimesed arglikud avavee ujumise katsetused talutavaks – Vidrik, Toomas, Annika ja Signe!

Tagantjärgi tark olles saan aga väita, et kui ujumisega regulaarselt ja teadlikult tegelema hakata, siis on võimalik 7 kuuga imesid korda saata. Kui 11.01.2016 tundus minu jaoks ainuüksi pea vee alla panemine suhteliselt võimatu, siis 7 kuud hiljem IM stardis panin juba nagu “vana kala”. Siinkohal jällegi suured kiidusõnad Trenksile, kes aegajalt bassu ääres õpetussõnu jagamas käis ning tehnikat kuude vältel korrigeeris. 

Triatloni teiseks alaks on ratas. Pean mainima, et minu ratturi karjäär enne IM-ks valmistust oli suhteliselt kesine. Omasin ühte hädist maastikuratast, millega sai mõnel maastiku rattamaratonil osaletud ning aeg ajalt mööda asfalti ratturit “mängitud”. Oma tõelise püssi soetasin endale aga alles detsembris. Ikka kindla eesmärgiga ennast IM-ks sõiduvormi viia. Esimesed sõidud maanterattal näitasid kohe, et siit on tekkimas uus lemmik spordiala lisaks jooksule. Kilomeetrid veeresid rataste all ja polnud mingit probleemi ka saada kätte kiiruseid, mis algasid 3-ga. Enne seda tundusid need ikka valgusaastate kaugusel olevat. Treeningperioodil olid rattasõitude suurimateks väljakutseteks rattakingadega sõitma õppimine, grupisõidud ning mõned pikemad trennid (Gran Fondo ~155km ja Jaanipäeva Classik ~175km). 

Triatloni kolmanda alaga olin ma kõige rohkem sina-peal. Olen eelnevad aastad tegelenud jooksmisega. Kiirus mul küll puudub, kuid vastupidavust jagub küllaga. Niisiis tuligi hakata tegelema erinevate nüansside, et jooksuvormi lihvida. Treeningplaani alguses oli palju taastavaid ja rahulikke jookse pulsiga 130 ning ÜKE-t. Kuid kevadel lisandusid juba erinevad jooksutehnika ja lõikudega trennid. Parimateks kirssideks tordil olid ka Nõmme liivakausid, mida sai ikka pulss punases üles-alla joostud. Pärast neid trenne tundusid Otepää tõusud-langused väikeste küngastena. 

7 kuud ujumist, ratast, jooksu, jõudu, suusatamist ja matkamist möödusid tagantjärgi vaadates kui linnulennult. Oli kergemaid ja raskemaid aegu, kuid kordagi ei tekkinud tunnet, et “nüüd aitab”. Siinkohal oligi suureks abiks koostöö Priiduga, kes andis präänikut kui vaja ning piitsutas, kui oli õige hetk. 

Kuigi olin valmis, et minu kõige esimene triatloni start saab olema Otepää Ironman, siis Trenksi tungival soovil lisasin ennast viimasel hetkel ka Tartu Mill stardiprotokolli. Võistluse eesmärgiks oli saada ülevaade triatloni olemusest ja vahetusaladest. Võistluspäeva hommikul polnud mul õrna aimugi, mida ja kus ma tegema pean, mis on vahetusala, kuhu ma ratta pean panema, kus on ujumise start jne. Siinkohal tuligi appi Tooma, kes mulle puust ja punaseks kohapeal kõik asjade ette näitas ja selgeks rääkis. Ilma selleta seisaks ma tõenäoliselt endiselt nõutu näoga Tartu Emasjõe kallastel, teadmata, kuhu tuleb rattas panna ning kus ujuma peab. Võistlus ise läks aga keti purunemise tõttu aia taha, kuid muud teadmised tulid kuhjaga kasuks ning vähendasin natukenegi närvi suure päeva ees.
Ja hopsti. Oligi kätte jõudnud 5.08, mil tuli Otepää poole teele asuda. Auto asju täis, rattad katusele ning teekond võis alata. Hinges väike ärevus ja ootus, et saaks see juba tehtud. Tänu Milli tehnilistele äpardustele oligi minu suurimaks hirmuks see, kui pean ratas käe kõrval raja äärde jääma. Kuid püüdsin mitte liiga muremõtete küüsi jääda ja mõelda asju positiivselt.

Võistluseelne päev möödus tegusalt. Lõuna ajal oli võistluse briifing, kus räägiti üle kõik vajalikud reeglid, et võistlus sujuks. Pärast seda slaidshowd tundus mulle muidugi, et saan disklahvi juba enne starti, sest liiga palju detaile tuli meelde jätta. Kuid siinkohal tulid appi teised kamraadid, kellega pärast briifingut ja asjade ettevalmistust reeglid rahulikult üle käisime. Nii viisingi juba palju enesekindlamalt oma ratta ja kotid vahetusalasse. 

Teadsin, et võistluspäeva suurimaks väljakutseks saab olema toitumine ja energiavarude täiendamine. Ei ole kõige suurem energiageelide sööja ning vaevalt suudan ma ka mitu kilo banaani endaga kaasas kanda. Kuid siin kohal otsustasin katsetada Maxim energiabatoone ja Enerviti tablette, mis sai ratta külge teibitud. 

Tean küll, et sellised asjad tuleb enne võistlust järgi proovida, kuid toitumine oli viimane asi, mis mul üldse seoses võistlusega pähe tuli. Etteruttavalt võin öelda, et kõik, mis sai ratta külge teibitud, sai ka ilma probleemideta ära tarbitud Jooksugeelid suutsin aga suurest ärevusest siiski kotti unustada ning olin sunnitud Coca-Cola ja vee baasil jooksu läbima.

Võistluspäeva hommik oli suhteliselt rahulik. Närv hakkas tekkima hetkest, mil tõmbasin kalipso selga ning prillid ette panin. Mass-stardid ja seda veel ujumises, ei ole kindlasti minu teema. Kuid kl 10:15 kui stardipauk kõlas hakati rahvast rahulikult vette laskma ning minu stardi hirm oli põhjendamatu. Esimesed 200m möödusid raskelt. Ärevus oli suur, hingamine hüplik ja katkendlik ning krooli ujumine asendus suuremas osas konnana edasi liikumisega. Kuid pärast esimest pööret võtsin ennast välisserva, tegin paar sügavamat hingetõmmet ning hakkasin omas tempos kulgema. Teades oma olematut suunataju, siis umbes iga 10 tõmbe tagant pistsin pea ikka korraks veest välja, et veenduda õiges suunas liikumises. Eneselegi üllatuseks jõudsingi lõpuks järvest välja ning see rõõmutunne oli kirjeldamatud. Rahvas raja ääres kaasa elamas ning patsu lüües suundusin esimesse vahetusalasse. Kalipso seljast, rattakingad jalga, kiiver pähe, asjad kotti ning edasi! Haarasin oma ratta ning siis see algas – minu kõige kardetavam etapp triatlonil. Kas tehnika peab vastu või mitte. Tõusud ja langused tulid alguses ilusti kuid u 5 km enne Kanepit tundus, et midagi on valesti – kas olen ise nõrk või ratas juba jukerdab. Oli kuidagi väga raske vändata ning inimesed möödusid minust kui seisvast postist. Niisiis otsustasingi ühel hetkel rattalt maha tulla ning vaadata, mis viga. Ja oh seda “rõõmu” – tagumine kumm oli tühi. Teadsin, et olen Kanepist u ~1km kaugusel ning seal on olemas teeninduspunkt, kus saan abi. Nii ei jäänudki muud üle, kui tühja kummiga edasi vändata. Kohale jõudes oli seal juba üks proua oma tühja kummi murega ette jõudnud. Niisiis haarasin enda ratta küljest varukummi ja hakkasin eelneval õhtul kummivahetuse praktikat meenutades ise probleemiga tegelema. Sain ratta alt, kummi ära vahetada ning ka täis pumbata, enne kui remondimehe järjekord minuni jõudis. Ta aitas mul asi ära viimistleda, ratta alla panna ning teele tagasi suunata. Kui hetkeks oli tuju null ja katkestamise soov suur, siis nähes rahvast rajaääres ja ägedaid vabatahtlikke joogipunktis võtsin ennast kokku ning mõtlesin – Jaana, siit edasi hakkad sa võistlusmelu nautima! Nii ergutasingi rattarajal vastu tulevaid võistlejaid ja hõiskasin raja ääres olevale rahvale. Sain hoo üles ning edasine sõit kulges juba mõnusalt, kuni hetkeni mil u 10km enne lõppu hakkasin kuulma kahtlast vilinalt tagumise ratta juurest. Esimene mõte oli, et jälle on kumm tühi ning seekord pean raja äärde jääma. Võtsin tempot alla ning viskasin pilgu kummile. Kuna tühja kummi ei tuvastanud, siis panin edasi. Mõtlesin, et sõidan kasvõi velje peal lõpuni, aga katkestama ma ei hakka. Ratas muudkui vilises ja muremõtted võtsid võimust, kuni jõudsin Otepääle. Sealt edasi otsustasin hambad ristis lõpuni vändata! Vahetusala eel nägin veel tuttavaid nägusid ja kaasaelajate hõiked tõid pisara silma. Ja seal see oli – vahetusala joon. Pole iial tundud suuremat rõõmu ratast ära pannes, kui nüüd. Tehtud! Edasi oli ainult vormistamis küsimus. 

Vahetusalas kiiruga tossud jalga, nokats pähe ning minek. Suurest rõõmust unustasin ka geelid kotti, kuid see polnud enam oluline. Nüüd lahutas mind finishist veel 21,1,km ja ükski geel ega tühi kumm ei takistanud mind sinna punasele vaibale jõudmist. Jalg oli kerge ning kilomeetrid läksid. Tankisin ennast vedelikuga igas joogipunktis ning tegin ka paar WC peatust. Ja siis see tuli! Kui Tartu Millil ei jõudnudki ma Jooksupartneri joogipunkti ning ei näinud oma nime asfaldile kirjutatuna, siis nüüd olin kohal. Minu inimesed, minu nimi, minu muusika! Kõik oli olemas. Kui ei oleks pidanud edasi jooksma, siis oleksingi sinna jäänud. Nendelt saadud energiapauk kandis mind edasi veel mitmeid kilomeetreid. Teadsin, et tulen veel üks kord tagasi. 

Esimesel ringil võtsin rahulikult ja samm tundus kerge. Teise ringi keskel hakkas väsimus jalgadesse tulema, kuid see ei takistanud mind edasi rühkimast. Jällegi Jooksupartneri joogipunktist tantsusammul läbi ning ainult 5km veel. Vahepeal olid ka Pirksaar ja Kristel lisajõudu andmas ning märkamatult oligi jäänud veel viimane kilomeeter. Samm kiirenes, silmad muutusid niiskeks ning see tuli – finishisirge ja punane vaip! Emotsioonid laes, käeplaksud vasakule ja paremale ning käed üleval hüppega üle finishijoone jõudsingi kohale! Preemiaks veel peakorraldaja Ain-Alar Juhansoni poolt tugev käepigistus ja medal kaela! Sellel hetkel oleks tahtnud nutta ja naerda, istuda ja tantsida, hüpata ja lihtsalt pikali olla. Seda kõike oli nii palju ja samas nii vähe! Minust sai IRONWOMAN!

Suured tänud-kallid-musid kõikidele kaasaelajatele, sõpradele, teistele Iron(wo)man-dele! Nukid Trenks Priidule! Esimesel triatlonil pole oluline aeg vaid emotsioonid! Kuid, kes tõesti tahab teada, siis veetsin stardipaugust kuni finishijooneni kulgedes rajal aega 6:29. Pole ju paha koos 30 minutilise rehvivahetus pit-stopiga :)

Öeldakse, et soovidega tuleb ettevaatlik olla, sest neil on kombeks täide minna. Seega unistage suurelt ning ühel päeval leiate ka end punaselt vaibalt!

(pool)IRONWOMAN = 280 treeningtundi = ~2900km ratast + ~82km ujumist, +~750km jooksu +X h kõndi, jõusaali, suuska ja muid aktiivseid tegevusi