11. oktoobril üle mitme kuu taas Nõmme ujulasse minnes oli riietusruumi jalatsiriiul kingasid täis. Kurat! Ma nimelt vaatasin, et ühtegi trenni sel ajal ei ole! Basseini jõudes olid rajad ootamatult tühjad ja ruumi isegi minusuguse ujuja jaoks enam kui piisavalt. Selgus saabus peale trenni, mil pesema minnes avastasin, et saunad on vihtlevaid vanamehi triiki täis. Selliseid, kes vette pea ees hüppavad, kuid sinna kõht ees jõuavad.

2023.a. Ironman Estoniaks valmistumine hakkas tegelikult juba septembris, päev peale Tallinna maratoni. Hüppasin juba 12. septembril rattasadulasse, sest olematud rattakilomeetrid tekitasid hirmu. 180 kilomeetri pikkune rattadistants on kole pikk. Ilmselt mõlemat. Nii kole kui pikk. Leidsin, et pean enne lume tulekut viibima sadulas nii palju, kui võimalik. Koguma mahtu. Enne tänavust poolpikka kogunes rattakilomeetreid ju ainult 300, millega täispikale vist ei lähe enam.

Kaks nädalat hiljem oli energia otsas, kurk valus ja tatitõbi kallal. Ei olnud hea plaan. Keha peab enne uue hooaja ettevalmistust eelmisest ikka välja puhkama. Joonlaud tagumikus trenni tegemine ei ole kõige parem variant, olgu see Ironman nii pikk kui tahes. Tuleb teha ka neid asju, mis meeldivad. Läksingi jooksin ära varem kavandet Tartu linnamaratoni, seejärel veel maastikumaratoni takka otsa, kuigi olin lubanud, et üle ühe maratoni kuus ei jookse. Ent kui ilm on ilus ja rada kaunis, siis tuleb ju hetke nautida. Carpe diem ja c’est la vie ehk elämä on laiffi!

Mistõttu triatlonihooajaks ettevalmistus käivituski reaalselt alles 10. oktoobril.

Sügiseste sooduspakkumistega hankisin ka oma päris esimese trisuit’i. Kõikidest trisuidi omadustest said tähtsamaks kaks: esiteks, peab lahe välja nägema. Kiired mehed võivad lubada ükskõik millist riietust, kuid aeglasemad peavad vähemalt glamuursed olema. Nüüd tunnebki mind ära suurest Ameerika lipust kõhul ja seljal. . .

Lisaks pidi trisuit kergendama-kiirendama pissimist ehk teisisõnu, tõmblukk pidi ulatuma mitte rinnuni aga alla serva välja. Teed luku täiesti lahti ja hoplaa.

Teise ostu olin veel sunnitud tegema. Rattapuki hankima. Praeguste ilmadega hakkasid varbad külmetama, mistõttu pidin kolima siseruumidesse. Muidugi oleks võinud osta ka need rattakinga peale tõmmatavad sokid, kuid mõtlesin, et hoian kokku ja ei osta neid värke, puki peab ju nagunii hankima.

Esimene sõit pukil oli tõeliselt tüütu. Vaid tund aega, kuid ei vaadanud ei Netflixi ega kuulanud Spotify’d, mistõttu aeg liikus kogu aeg tagurpidi.

Järgmisel korral olin juba targem ning panin käima Zwifti, mis siis (vähem teadjamatele) on rattaprogramm, kus ekraanil kimavad teised ratturid. Juba esimese veerand tunni järel viskas mulle pöidla keegi Jennifer, seejärel ühest Prantsusmaa mägisest kurvist välja tulles sain kiita Susanilt. Ilmselt on tegemist miski Zwifti enda tehisintelligentsiga, et motiveerida uusi rattureid. Mehi kiidavad Jennifer ja Susan ning naisi Michael ja Karim.  

Kuna mul treenerit ei ole, siis valin iga kord Zwiftist sellise rattatrenni, mis parasjagu lahe tundub. Rattatrenne suudan nädalasse mahutada kaks – nädala sees teen lühema ja raskema sõidu ning laupäeva jätan pikema. Lühem tähendab minu jaoks hetkel 25 kilomeetrit ning pikem 50-t.

Zwift on muidugi tore leiutis. Kaks tundi kannatad ilusti ära, kui pead kogu aeg ekraani pealt watte ja kadentsi vahtima ning aeg-ajalt sunnitakse sind raskema käiguga sõitma ja seejärel taas kiiremini väntama. Ja loomulikult ootan ma iga kord ka Jenniferi ja Susanit rajale, kuid pole neid enam trehvanud. Ju nad läksid siis ujuma.

Ujuma olen samuti jõudnud kaks korda nädalas. Kuigi igasugu treeningplaanid soovitavad ujuda lõike, teha eraldi harjutusi jalgadele, kätele ja sabale, siis ausalt öeldes: ma ei viitsi sellise asjaga jännata. Eesmärk pole ju kiiremaks või ilusamaks saada, eesmärk on lihtsalt kahe tunniga neli kilomeetrit ära ujuda. Kuna basseinis võtab 3 km hetkel aega tund ja 25 minutit, siis olen täiesti graafikus.

Jooksutrenne olen alles jätnud samuti kaks. Nädala sees jooksen natuke lühemalt, 10-12 km ning pühapäeval maratonitempos 21 km. See viimane treening on ka ainuke, mis südame natuke kiiremini lööma paneb, ülejäänud, nii ujumis, ratta, kui too teine jooksutreening, on täiesti aeroobses tsoonis.

Pühapäevane pikem jooks on peale laupäevast pikemat rattasõitu muidugi raske. Jalad on väsinud. Kuid mõeldes sellele, et augustis pean Tallinna Ironmanil jooksma 42 km peale seda, kui olen väntanud 180 km, ei tohiks kurta.

Kogu treeningmaht jaguneb hetkel üsna täpselt kolmeks kolmandikuks, iga ala võtab ligikaudu 3 tundi nädalas. Veebilehe 220triathlon treeningplaan, mille ma isegi välja trükkisin, väidab, et pikad rattatrennid peaks tasapisi hakkama venima. 100 km tähendab minu jaoks umbes nelja tundi, 120 km umbes viit ehk teisisõnu – ajapikku võtab ratas ilmselt kolmest tunnist nädalas rohkem aega. Eks treeningplaanile peab loominguliselt lähenema, õnneks ei näe too veebileht ka minu Strava andmeid.

Jooksumahte kasvatada pole kavas. Selline 30-35 km nädalas on täiesti OK, eks aeg-ajalt satub sekka ka mõningaid maratone . . .

Ühel hetkel peaks tulema kavva ka trennid, kus rattale järgneb koheselt jooksuots, kuid hetkel ei kiusa ennast selliste asjadaga.

Puhkepäevi on nädalas üks. Esmaspäev. Ent kuna kahel järjestikusel päeval on alati erineva ala treeningud, siis selline vaheldusrikkus on tegelikult väga mõnus.  Ühel päeval on ühed lihased valusad, järgmisel päeval juba teised . . .

Korraks käis peast läbi ka mõte: äkki liituda mõne klubiga või võtta ujumistreener või mõni Jennifer, kuid lõin käega. Treenerid panevad sind ju tegema selliseid asju, mida ise muidu teha ei viitsiks. Ma olen ju klassikaline rahvasportlane.  Ja pealegi, kes mind olekski nõus juhendama.