Minu viis kuud ettevalmistust päädis grande finale-ga Tallinna Maratoni poolmaratoni distantsil. Aasta alguses Eesmärgiks Tallinna Maraton gruppi kandideerides märkisin enda eesmärgiks läbida oma esimene poolmaraton ja seda teha alla 2 tunni. Ma isegi ei tea miks just taolise eesmärgi valisin (selge oli vaid see, et maratoniks ma pole valmis), ent mida lähemale aeg hakkas jõudma, seda keerulisem ka eesmärgi alistamine tundus. Samas, nii paljud inimesed jooksevad ju nii kiiresti, isegi treenimata, ja paljud jooksevad veelgi kiiremini – kas viis kuud teadlikult treenimist muutis mind piisavalt kiireks? Ma ei olnud selles 100% kindel, kuna kui isegi 10 kilomeetrit suutsin juba päris hea tempoga joosta, siis ma polnud ju kunagi poolmaratoni distantsi jooksnud. Aga päevad ja nädalad liikusid meeletu kiirusega ja üks hetk oli tulemuste mõõtmise päev käes.

Hommikul ärkasin varavalges (kell 6.00) – ma pole vist pea aasta aega nii vara ärganud, seega oli mul tükk tegu, et üldse ärgata, end kööki vedada ja seejärel ka midagi süüa. Paar võileiba tehtud ja aeg oli logelemiseks. Tegelikult ei olnud, kuid sellele teadmisele jõudsin alles siis, kui projektigrupis Liina kirjutas, et ta hakkab juba hiljaks jääma – kalkuleerisin ka ise ja oh üllatust – mul sama teema! Kiirelt riidesse ja Lauluväljaku poole teele. Mind kimbutas juba ärgates mõningane kõhuvalu, mis omakorda tekitas veidi lisaks ärevust, aga lootsin, et ehk elan selle üle ja hullemaks ei lähe.

Lauluväljakul oli juba mõnus melu – õhus oli tunda veidi ärevust ja nii lahe oli näha kuidas kõik sooja teevad. Mõned pildid projektigrupi särasilmadega, soojendusjooks, jooksuharjutused, lahtijooksud ja olin stardiks valmis. Viis, neli, kolm, kaks, üks ja stardipauk. Hakkasin jooksma, jälgisin kella, hüüdsin vastu ergutajatele. Samas pea oli täiesti tühi ja emotsioone ka ei olnud. Korra mõtlesin, et no nüüd ma siin siis jooksen oma poolmaratoni, aga otseselt nagu eraldi mingisugust tunnet ei olnud. Ma arvasin, et sellel hetkel olen eriti pinges ja on mingisugune tunne, aga ei midagi. Kas tulenes see sellest, et kell oli alles 9 ja ma ei ole päris hommikuinimene või nii peabki, ei tea.

Esimesel kilomeetril hoidsin end väga palju tagasi, aga läbisin selle siiski väga palju kiiremini kui peaks – kell näitas 5:05 ja teadsin, et pean ikka korralikult hoogu maha võtma. Hoo maha võtmisega tegelesin kusjuures ülejäänud viis kilomeetrit ja alles kuuenda kilomeetri sain teha enam-vähem sellise tempoga nagu plaanisin (vahemikus 5:30-5:40). Kõik muu oli teps kiirem kui plaanitud (jäi alla 5:30). Kõik need esimesed kuus kilomeetrit möödusid ka nii, et enamik inimesi jooksid minust mööda. Kui muudel juhtudel ei ole see kõige meeldivam, siis sel korral ei häirinud see üldse mitte. Ma tulin siia, et joosta enda jooksu ja seda enda tempos, mitte mõõtu võtta nendega, kes parajasti minust mööduvad – neil on ju iseenda jooks joosta ja see tegelikult minusse ka ei puutu.   

Kõige toredam üllatus oli see, kui palju toredaid inimesi ja kaasaelajaid oli raja äärde tulnud. Kui iga mõne aja tagant kuuled enda nime ja toetussõnu või plaksutamist, siis see annab no nii palju juurde! Ja kui lahe oli veel see, kuidas kaasjooksjad ergutasid ka raja peal! Lihtsalt vau ja minu suur lugupidamine ja tänu toetuse eest rajal! Muidugi unustada ei saa ka kõiki FB jooksmise treeningkaaslasi ja samuti kõige lahedamat treenerit Kaupot – ilma kelle toetuseta ma üldse poolmaratoni ei oleks kaalunud ja kes ka raja ääres ergutas no ikka pea iga nurga peal. Nii vinge! 

Üleüldiselt läks jooks ladusalt – esimese geeli võtsin 10 kilomeetri peal ja joosta oli mõnus. Kõhuvalu kadus umbes 8 kilomeetri ajal ning ilm oli fantastiline. Kõik oli vinge kuniks jõudsin tagasipöördeni, misjärel rada jooksis mööda Pirita rannaäärset kergliiklusteed. No appi kui raskeks läks! Kell näitas teibaid tempo osas ja ei saanud aru kas olen tõesti nii aeglaseks muutunud või mis viga. Jooksin seal puhtalt tunde pealt ja kuigi seal ei olnud väga suuri tõuse ja kogu rada möödus asfaltkattega pinnasel, siis ma olin väga rõõmus, kui see jupp maad otsa sai ja Pirita silla peale jõudsin. Enda ergutamiseks võtsin ka seal metsa vahel teise geeli, et lihtsalt kuidagi enesetunnet turgutada – otseselt vajadust selleks ei tundnud, aga vajasin lihtsalt muud tegevust sinna jooksu vahele...

Pirita sillalt edasi oli üpris mõnus kuni oli jäänud täpselt 3,1 kilomeetrit. Tundsin kuidas jaks saab otsa ja unistasin kõndimisest. Paljudel jooksjatel muutus seal jooks kõnniks ja võitlesin enda vaimuga, et ma sama teed ei läheks. Jaksan, jaksan, jaksan. Mõtlesin ka, et kui finišisse jõuan, siis ma ju enam kunagi tegelikult ei pea jooksma – kannatan nüüd selle paar kilomeetrit ära! Viimased 300 meetrit – no kohutavalt raske on! Ja jõudiski finišijoon kätte. Ajaks 1:56:48. Hurraa! Tehtud! Uskumatu tunne ja rõõm!

Lahe! Aga mis edasi? Liikuma peab ja kohe seisma jääda ei tohi. Vesi, spordijook, paar ampsu ja fookusesse taastumine. Õhtul tegin ka Air Relax kompressioon-massaaži ning juba järgmisel päeval olin tagasi stardis – sel korral kull mitte jooksmas, aga pidin võrdväärselt kaasa elama kõikidele maratoni läbijatele. Jalad ei andnudki väga tunda ja enesetunne oli ja on siiani väga hea.

Tunnen, et selle viie kuuga sain ikka omajagu kiiremaks, aga kahjuks mul otseselt täpseid võrdlusandmeid siia tuua ei ole, kuna paratamatult oli igas trennis lisaks jooksule ka jooksuharjutused ning üldfüüsilised harjutused ja seega tempod ei ole võrreldavad. Lahe on aga see, et terve perioodi jooksul ei jäänud ma kordagi haigeks ning suutsin absoluutselt kõik trennid vastavalt kavale ka tehtud saada. Mõni kord isegi tegin naaaatukene rohkem kui vaja, aga pigem väga tagasihoidlikult ja teadlikult. Nüüd on rütm sees ja seisma jääda on raske – plaanin jätkata sarnase mahuga, aga otseselt uusi eesmärke ei ole seadnud. Poolmaratoni joostes otsustasin, et maratoni ma niipea ei tee ja hetkel püüan pigem kiiremaks saada.

Tuhat tänu ja tervitused projektigrupi liikmetele ja Janekile, kes kogu projekti organiseeris ja meiega toimetas. Lisaks tervitused FB jooksmine jooksugrupile ja treener Kaupo Tiislärile – ilma teie toeta oleks ilmselt paljud trennid tegemata jäänud ja nii poleks ma ka starti jõudnud.

Kui kaalud kas järgmisel aastal Eesmärgiks Tallinna Maraton gruppi kandideerida, siis tee seda kindlasti. Puhas rõõm ja suur võit!

Fotod: Erki Mental, erakogu