Võta banaan ja Vytautas kõrvale, nüüd räägime trennidest ja Janeki maratonist, millel osalemine oli minu esimene võistlus sel aastal.

Alustame kohe võistlusest. Kes on projekti tegemistega kursis, siis ehk teavad, et algselt oli meil kavas Narva energiajooksul juunikuus vormi testida, aga teadagi, mis sellest sai. Kuna minu viimane võistlus oli oktoobrikuine Tartu linnamaraton, siis otsustasin mai lõpus meie maratonitiimi utsitamisel spontaanselt, et lähen Janeki maratonile. Kuna teada oli, et tuleb kuum ilm, siis jõudsin juba mitu päeva enne starti mõtiskleda, miks mul sinna ennast üldse registreerida oli vaja. Minemata ma ka ei saanud jätta, meil on nii vahva kamp ja no kuidas ma siis ei lähe? Treener Toomas luges neljapäevases trennis sõnad peale, et tuleb korralikult juua ja pole mõtet rekordeid püüdma minna, neid joostakse ikka sügisel. Ma olin lihtsalt vait, sest olin salaja mõelnud, et lähen 5:00 min/km tempoga peale ja vaatan, mis välja tuleb. Sellise tempoga jooksmine oleks tähendanud isiklikku rekordit. Rajalt ju maha ei võeta, kui tempos järgi annan.

Ütleme nii, et rekordeid seal rajal tõesti ei sündinud ei mul, ega ka teistel, kes meie seast jooksid (tsau Inga ja Eva – mu vaprad sõdalased!). See oli muidugi selge juba stardis ja mõtlesin, et kui lõpetamise aeg tuleb alla 2 h, siis on hää küll. Nii ka läks ning jäi isegi pisike varu! Keskmine tempo tuli 5:32 min/km ja ma ei tea, mis mind sinna finišisse viis, sest neljandal kilomeetril arvasin, et ma piirdun ühe, maksimaalselt kahe ringiga. Poolmaratoni jaoks oli vaja kokku joosta kolm 7 kilomeetrist ringi.

Kuna start oli keskpäeval, siis see kuumus lihtsalt tappis mu tempo, rada oli muidugi ka väljakutseid pakkuv (üles-alla) ja pool teed oli korralik tuul vastu. Kui eelmisel aastal sai juba aprillis kuumaga trenne teha, siis sel aastal saabus suvi hiljem ja kõik üle 15 kraadi on mulle raske. Õhku ei ole, jalad on kinni, ainult üks häda ja viletsus. Võin käe südamele panna ja öelda, et eelmisel aastal joostud maraton oli ikka hulga kergem ja sellist „hakkan kohe kõndima, muidu suren“ tunnet mul ei olnud seal kordagi.

Raja kõige energilisemad hetked olid joogipunktid, kus sai vett tarbitud nii välispidiseks kui ka seespidiseks kasutamiseks, ja meie rajaäärse piltniku ergutushüüded. Muul ajal oleksin tahtnud pisara poetada ja oma emmet näha, ehhee. Korra jooksu keskel tekkis vähe kergem hetk, aga siis tuli ju loomulikult tempot lisada ja nii see hetk kaua ei kestnud, algaja värk.

Võistlus ise oli super - korraldus sujus, rajamärgised olid omal kohal, inimesed olid rõõmsad ja saadud medal on kahtlemata kõige ilusam, mis mu tagasihoidlikus medalikogus on. Kas te olete varem kuulnud, kuidas noormees joogipunktis küsib, kas ta võib teile otse kannust vett pähe valada? See on täisteenindus ma ütlen! Lõppu jõudes andis üks tore tütarlaps kohe juua, pritsis mu jalad külma veega üle, sain oma tagumiku taburetile poetada ning olin valmis juba lubama, et järgmisel aastal jälle (vajab siiski veel kaalumist). Pigem tasuks vist puhkus hoopis võtta, sest tundub, et Janekil on ilmataadiga pikaajaline kokkulepe sõlmitud ja kes rannailma soovib, siis pettuma ei pea. Igal juhul ma ei kahetse, et ma käisin, sellised jooksud kasvatavad iseloomu ja ei olnud mul lõpus häda midagi. 

Nüüd minu trennidest ka. Jooksukordi on mul nädalas viis. Seda võib mõjutada vaid mõni võistlus või meie maratonitiimi ühistreeningud, mida on kord kuus. Puhkepäevadeks olen endale palunud laupäeva ja esmaspäeva, mis tähendab, et nädala sees on vahepeal järjestikuseid trennipäevi neli ja ei maksa arvata, et keha oleks neljandale trennile minnes eelnevatest täielikult taastunud. Kerge väsimus võib ikka kehas olla ja see on OK. Samas üritan jälgida, et kui eelmisel päeval käisin õhtusel ajal jooksmas, siis järgmise päeva varahommikul kohe uuele ringile ei lähe. Ideaalis võiks olla 20 h trennide vahel, see on minu jaoks optimaalne. Väga palju mõjutab mind uni. Kui olen vähe maganud, on pulss juba hommikul kõrgem ja enesetunne kehv. Ütleme nii, et unega on vahepeal olnud päris kehvad lood ja nendel päevadel aitab hädast välja ainult tahtejõud.

Viie jooksupäeva sisse mahub kõike – fartlek, arendav jooks, taastav jooks, pikem jooks ning kirsiks tordil ka jooksuharjutuste trenn. Viimast teen koos Sparta treeninggrupiga neljapäeva õhtuti, sest siis ma pingutan rohkem ja harjutuste variatiivsus on oluliselt suurem. Hetkel on kujunenud välja nii, et kilomeetreid tuleb nädalas 45-50 km ringis. Kõige väiksema kilometraažiga trenn on jooksuharjutuste oma, kilomeetrite kogumine ei olegi seal eesmärgiks omaette, oluline on õige tehnika. Pikad jooksud on mul hetkel vahemikus 13-16 km ja neid teen alati pühapäeviti.  

Trennid on mitmekesised ja aeglast kulgemist on ühel-kahel päeval nädalas. Ülejäänud jooksud on kas ühtlasemalt veidi väljakutsuvama tempoga või lõikudena (lühemad vs pikemad lõigud). Kuigi minu nädalane kilometraaž on hetkel väiksem kui aasta tagasi, siis on trennid see-eest jällegi intensiivsemad. Kiirust on mul maratoniks vaja, sest isegi kui baas on hea, ei jookse ikkagi 42 km kiirusel, mida keha varem üldse tunda pole saanud. Võib öelda, et lõigutrennidega on mul armastan-vihkan suhe. On päevi, kus ma nendel lendan ja taastun lõikude vahel kiiresti, ja on päevi, kus metsast tulev karu ei paneks mind ka ennast kiiremini liigutama.  

Lisaks jooksule teen ma kord nädalas kerelihaste harjutusi. Neid võiks tihedamini teha, aga ma olen selles osas laisk. Vabandan end välja sellega, et ka trennivabadel päevadel olen väga liikuva eluviisiga. Näiteks võib päris tavapärane olla, et ka puhkepäeval kõnnin 20 000 sammu või sõidan rattaga. 

Ideaalis sooviksin ma umbes pool nädalasest kilometraažist pehmel pinnasel joosta, aga viimased kuud on näidanud, et päris nii see siiski alati ei lähe ja rohkem on asfaldil jooksmist. Kui jalg valu teeb, siis muidugi suureneb kohe ka motivatsioon pehmemal pinnasel joosta. Inimene on kummaline olevus –  selleks, et oma ellu muutusi tuua, on ikka vaja, et midagi juba kuskilt katki hakkaks minema. Kuna nüüd olen igasugustest jalahädadest prii olnud, siis pole ka spetsiaalselt pehmet pinnast taga ajanud.

Ühistrenne on vahepealsesse perioodi jäänud kaks – mäkketõusud ja jooksuharjutused. Ootan neid alati väga, sest kuna meie kamp on üle Eesti laiali, siis muul ajal me paraku näost-näkku kokku ei saa. Lisaks saab neilt alati treeneritelt häid näpunäiteid – kui ei oleks seda projekti, siis ma nende inimestega ei kohtuks. Naljakas on mõelda, et ainult kaks ühistrenni ongi veel jäänud ja siis on juba esietendus. Aeg lendab! Kas ma saan oma eesmärgiga hakkama? Ma usun küll!

Fotod: Gerly Alp, Mallor Malmre