Unistus joosta Iirimaal maratoni tekkis aastal 2012 ehk siis, kui alustasin peale paarikümne aastast vaheaega taas jooksutreeningutega. Galway maakonnas Connemara rahvuspargis joostava Connemarathoni leidsin guugeldades ning kunagi nõuka aja lõpus Põhja-Iirimaal käies olen unistanud just Lääne-Iirimaa külastamisest. Enne lõplikku regamist suhtlesin korraldajatega facebooki kaudu ja sain teada, et mitte ükski eestlane pole varem seal osalenud. Aga oma südames olin otsuse juba varem teinud.

Esimesed miilid maalilisel Connemarathoni rajal

Connemarathon – traditsioon aastast 2002

Connemarathon on kasvanud 73 jooksjaga osalejast 3000 osalejaga jooksupeoks, mis leiab aset Lääne-Iirimaal, Galway maakonnas, Connemara rahvuspargis (ligi 3000 hektari suurune 1980. a. asutatud rahvuspark, mis hõlmab endas nii mägesid, järvi, soid, nõmmesid, niitusid, kui ka vähesel määral metsa). Connemarathoni programmis on kavas poolmaraton, maraton ja ultramaraton ning kuigi sildid teedel näitavad kilomeetreid, mõõdetakse maratoni miilides ehk 13.1 miili poolmaraton, 26.2 miili klassikaline maraton ja 39.3 miili ultramaraton. Starti Lough Inaghi järve juurde viisid vaid korraldajate bussid (autodega oli keelatud tulla ning neid poleks ka kuhugi parkida olnud).

Lõpuponnistus-viimased 0,2 miili peale ränka lõputõusu

Finišist Maam Crossist viidi bussiga jällegi Galway keskusesse katedraali juurde tagasi. Kaasaelajatel oli võimalus 10 euro eest soetada pealtvaataja pilet, mis sisaldas edasi-tagasi bussisõitu maratoni finišisse. Klassikalist expot nagu oleme harjunud nägema Tallinnas ja mujal, Galways ei olnud, kuid numbreid anti kätte Galways ja Clifdenis. Maratonipäeval ei ole võimalik enam numbreid välja võtta ning Ryanairi lennugraafikust lähtudes lasksin 5 euro eest endale stardimaterjalid koju saata. Lisainfo: www.connemarathon.com

Medal kaelas

Külalislahked iirlased

Saabudes hilisõhtul liinibussiga Dublinist Galwaysse, võttis mind vastu üllatavalt soe ilm, haljendavad pargid ja aasad ning erakordselt lahked iirlased, kes juhatasid nii vanalinna kui ka hiljem Salthilli poole (Galway eeslinn), kuhu olin majutuse broneerinud. Kuna saabumisaeg oli hiline, oli B&B perenaine mulle päeval telefoni teel öelnud majakoodi ning võti ootas mind toas. Hommikusöök lubati mulle valmis panna tavarutiinist varem ehk enne kaheksat. Olin arvestanud, et maratonibussile jõudmiseks pean kindlasti takso võtma, kuid nii nagu igas sadamas on alati üks eestlane, nii ka igas maratonilinnas või selle piirkonna hotellis on alati vähemalt üks maratonijooksja. Dublinist pärit lahke meesterahvas võttis mu auto peale ning teel katedraali juurde küsis ta minult ikka mitu korda, et kas ma ikka vaatasin raja profiili, et see pole mingi kerge jooks. Vaatasin ja lisaks kutsusin teda Tallinnasse maratoni jooksma.

Connemara Rahvuspargi ilu

Connemara ilu ja võlu – Well dunn, Estonia!

Teel stardipaika algas juba bussides tõeline vennastumine ja rahvaste sõprus ning sõit Galway keskusest kestis natuke üle tunni. Osavõtjaid oli ca kolmekümnest riigist ning suurimad organiseeritud rühmad lisaks kohalikele ja inglastele olid Prantsusmaalt. Kuna rinnanumbril puudus nimi, mis tavapärane enamikel rahvusvahelistel maratonidel, siis oli mul põse peal Eesti lipp ja otsaesisel suurte trükitähtedega ESTONIA. Etteruttavalt võib öelda, et tänu sõjamaalingutele sain tunda tõeliselt siirast kaasaelamist ehtsas Iiri murrakus: “Well dunn, Estonia!”

Riik nimega ESTONIA sai paljudele selgeks

Start anti kitsalt ja käänuliselt teelt Lough Inaghi järve äärest ning rada kulges mõnusalt üles-alla kiikudes, kus pealtvaatajaid asendasid lummavad vaated Connemara maastikule, kus valdavalt rohekatele toonidele olid esindatud ka varakevadised pruunikad varjundid. Connemarathoni toimumise aeg ei ole täpselt määratletud, see toimub aprillis ning sel aastal näiteks 2 nädalat varem kui mullu. Korraldajate sõnul oli 2016. aastal rasked ilmastikuolud, kuid sel aastal näitas kraadiklaas +14, päike pilve taga kerges vines hoidis keha soojana ning tuult oli vaid maratoni teises veerandis (6-12 miil) ning enne finišit.

Rajal võtsid paljud kaamera välja, et kogu seda ilu jäädvustada

Joogipunktides ja väikestes rajale jäävates linnades oli kaasaelamine ehtiirlaslikult soe ja siiras. Olles harjunud Euroopa linnamaratonidel valitseva pideva kaasaelamisega, peab tõdema, et Iirimaal andsid jõudu juurde tõeliselt lummavad maastikud. Joogipunktid olid iga kolme miili tagant ning esimest korda oma maratonijooksu ajaloos, sain juua 250ml veepudelikestest, mis aitas kaasa sellele, et ma ei pdanud seisma jääma ja rütmi kaotama ning pudel oli piisavalt kerge, et seda jooksu ajal käes hoida. Lisaks veele jagati ka kummikommi-pakikesi ning finišis anti vett ja banaane. Geelivaru peab endal kaasas olema ning rajal neid ei pakuta.

Kohe-kohe antakse start!

Maratoniks on reserveeritud üks sõidusuund ning teisel rajal võis näha, et turismi kõrghooaeg on alanud. Mööda vurasid suured turismibussid sildiga “Connemara National Park”. Rajal jätkus tõeline rahvaste sõprus ehk sõltuma päritolust kõik jooksjad ergutasid kõiki ning mina jooksin pikki kilomeetreid koos prantslastega, kes mind nähes hüüdsid mulle: “lestonii!!!”. Vahetult enne viimast miili kostitati meid umbes kolmemiilise tõusuga, mis näis lõputu. Kuni sinnamaani olin jooksnud 4.10-4.15 tempos ning kõiki miile ühtlase tempoga, kuid see tõus mõjus laastavalt ning finisis näitas kell 4.24.28, netoaeg 4.23.04.

Stardieelne sagin Lough Inaghi järve ääres

Kokku lõpetas 26.2 miilise distantsi 575 osalenut, kelledest mõned olid end kirja pannud ka jalutajana. Minu lõpuaeg andis kokkuvõttes 292. koha ning naiste hulgas 46. koha. Meeste võitja aeg oli 2:47.12 ning naiste võitja ja üldarvestuse seitsmes 3:03.55.

Valmis oma 13. maratoniks

Jäin väga rahule, sest rada oli tõeliselt raske ning ma pole nii vara kunagi maratoni jooksnud. Treener Jane Salumäe treeningplaanid aitasid mul mägisel rajal ühtlaselt vastu pidada. Aga sellega ei olnud jooksupidu veel lõppenud. Afterparty toimus Galway “The Front Door” pubis, kus medalid kaelas inimesed vahetasid muljeid ning kohal olid ka korraldajad, kes said kuulata vahetuid muljeid. Tehti ka pilti ning ma ei imestaks, kui mõne aasta pärast tagasi minnes leain oma foto sellesama pubi seinalt.

Aitäh, Iirimaa!