Päev peale esimest Tartu maratoni on minu suusataevas endiselt suur ja ere päike – suusamaraton on äge ja need emotsioonid püsivad kindlasti kauem keskmisest pohmellist. 

Tartu maratoni nädalal palju suusatada ei plaaninud.  Tahtsin välja puhata eelnenud treeningutest ning otsisin vahelduseks üles joogamati.  Kolmapäeva õhtul bikram joogasse (40 kraadi, 40% õhuniiskust, mõnus!) minnes ei saanud aru, mis minuga toimub.  Midagi ei jõudnud teha, poole ajast veetsin surnud lehma poosis ja kirusin – miks ma siia tulin!

Järgmisel hommikul oli põhjus selge – olin jäänud haigeks.  Palavikku polnud, kuid nõrkus oli kontides, silmad valutasid ning tööle ei suutnud pikalt keskenduda.  Sinna minu Tartu maraton, milleks ma ikkagi olin kolm nädalat valmistunud, nüüd jääbki!  Haigena suusamaratonile minek oli välistatud, isegi võistlusnädalal läbi põetud viirus võib kehasse tugevad rööpad jätta.  Õnneks oli reedel igati vinks-vonks olla ning lõpliku otsuse Tartusse sõita tegin laupäeva hommikul, mil olek igati OK oli.

Viiruse ajas kehast välja ilmselgelt võistlusärevus.  Jalg värises juba autoga Tartusse sõites, õnneks polnud tee peal politseinikke, kuidas ma muidu seletan – see on võistlusärevusest!

Ega asi ei läinud paremaks ka Suusalaadale numbrit välja võtma minnes.  Kõik, keda märkasin, olid sellised kergelt krimpsu tõmmanud keskealised suusahundid, kelle lihased meenutasid beef jerky’t ja riiete peale oli suurte tähtedega kirjutatud Björn Daehlie.  Ainuke Björn peitus mul püksis ja see oli ka Borg, mitte Dählie. . .  Kas peaks oma Nike jooksupüksid ja New Yorgi maratoni mütsi autentsemate vastu vahetama?  Õnneks sai mõistus võitu ning lahkusin Expolt vaid stardinumbriga. 

Ööbimispaik oli parim võimalik – finišijoonel paiknev Tartumaa Tervisespordikeskus (aitäh, Paavo, majutuse eest!) Tasapisi hakkasid majutuskaaslased, kes olid otse loomulikult suusaklubi pikaaegsed liikmed, Elvasse laekuma.  Suusapukk pandi püsti ja hakati mulle arusaamatus slängis mingitest möksidest rääkima. Kellelgi oli föön kaasas ja muidugi mitte juuste kuivatamiseks, vaid ikka suuskade jaoks.

Ööbimispaigast nägi terve öö läbi Tartu maratoni finishijoont. Ilmselt ka päeval. 

Twin Skinidele pidamismääret ei pane, kuid võeti siis vähemalt miskisugune metallist rull välja, millega aeti libisemismäärdele miskisugused sooned sisse. Kogu see aeg, kui mina rahumeeli Eesti Laulu vaatasin, käis miski tuubide ja möksidega sagimine. 

Suur kauss hommikupudru sees võtsime pühapäeva hommikul suuna Otepää poole.  Suusatajaid mahub teadupärast autosse tavainimestest mõnevõrra rohkem, mahtusin õnneks minagi ühe auto peale.

Stardis polnud suurt midagi teha.  Molutasin niisama Tehvandi staadionihoones ja tegin aega parajaks.  Indrek Kelk, Tartu maratoni peakorraldaja, soovitas rajal rahulikult võtta.  Hea soovitus, kui rada on klaasist!

Pool tundi enne starti kuulutati kõlaritest, et suusatajad sprintisid suuskadega stardikoridori, et saada oma stardigrupis võimalikult head kohta.   Ma ei tea, mis mul pähe lõi, igatahes kõndisin ka soojast majast õue külma kätte.  Õues ei olnud enam +7 nagu päev varem ning kuigi olin pannud riideid umbes kaks korda paksemalt, kui keskmine suusaklubi sõitja, hakkasin starti oodates ikkagi üle kere värisema nagu alkohoolik.  Ilmselt see oli külmast, mitte stardiärevusest.

Ilmselt oli ka see külmast, et sõnad läksid sassi – väitsin tuima rahuga, et ööbisin Elvandis. . .

Stardis Alariga (vasakul), kel sel aastal suuskadel sõidetud 5km .

Ja kõlaski mitteoodatud stardipauk, õigupoolest kõlas Tartu maratoni hümn.  Minu küsimuse peale, kas Eesti hümni ka lastakse, vaadati kui lollakat – lastakse ju hümni! Tartu maratoni hümni.

Neli minutit hiljem suutsin suuskadega üle stardijoone kõndida. 

Venna, kes on Tartu maratoni umbes kaks korda sõitnud, soovitusel olin esimesel kilomeetril väga ettevaatlik.  Suusatajad kukkusid täiesti laugel stardisirgel nagu oleks snaiper metsast tulistanud. Täiesti ilma põhjuseta läksid suusatajatel jalad risti ning mõni hakkajam mees sõitis diagonaali üle radade.  Et paremat positsiooni saada.  Viimases stardigrupis . . .

Esimene mägi, mis oli umbes 500 meetrit stardist, oli kohe jääs.  Nagu suur jääkuubik oleks suusarajale lükatud.  No nii loll ma ka ei ole, et siit alla laskma hakkan!  Tagasi pöörata polnud enam võimalik, võtsin siis suusad jalast ja kõndisin raja kõrval läbi paksu lume ja kevadiselt vuliseva oja alla.  Õnneks jäid jalad kuivaks ja kondid terveks.

Esimestel kilomeetritel kasutasin seda suuskade äravõtmise tehnikat veel ja sain selles järjest osavamaks. Kõndimise asemel hakkasin mäest alla jooksma. Ikka suusad käes.  Kui esimesel laskumisel sõitis minust mööda umbes tuhat suusatajat, siis järgmisel ainult paarsada.  Aga ilm oli ilus ja kiiret polnud kuhugi.

Rada oli ju väga hea.  Soe ilm polnud vähemalt metsavahel rajale suurt liiga teinud, jälg oli kõva ja jäine. Kaheksa kõrvuti asetsevat suusajälge oli ikka väga äge vaatepilt. Täielik autostrada! Vahetavahel sai kaheksast suhteliselt järsku kuus, kuid selleks hetkeks olin ma umbes eelviimane ning ohtu, et ma kellegagi kokku sõidan, enam ei olnud.

Kuna mulle oli soovitatud võtta esimene pool rahulikumalt ja hoida jõudu viimaseks paarikümneks kilomeetriks, mis on teadupärast lame nagu transvestiidi rind, siis seda ma ka tegin.  Eks ma kasutasin ka paaristõuget, kuid plaan oli tõugata nii harva kui võimalik.  Nii korra minutis.  Kui enam edasi ei liikunud. Muidu väsivad käed ju ära. 63km ikka ju!

Kõik mäed, kust ma joostes alla ei läinud, sõitsin kas ühepoolset sahka või proovisin ennast täiesti sirgelt püsti hoides võimalikult aeglaselt mäest alla saada. 

Esimese 10km peale kulus ca tunnike. Kella andmetel oli kõige aeglasem teine kilomeeter, mis võttis aega 10 minuti ja 42 sekundit.

Kell ei öelnud küll kordagi „it’s time to move“, kuid pulss oli mõnusalt madal, selline 120-125 lööki ehk taastava jooksu pulss.

Proovisin jätkuvalt aeglast tempot hoida, kuid pikapeale ei viitsinud enam.  Tõusud üritasin ikka suusatada.

Kahekümnendaks kilomeetriks said kõige jubedamad laskumised mööda ning võis suusatama hakata.

Mustikasuppi tahaks!

Kilomeetrid 20-40 olid väga mõnusad.  Pulss käis paar korda 140 peal ära, esimene kord siis kui poolel maal noored neiud blondide kiharate lehvides mööda tuiskasid – 31km sõitjad!  Ma pole ka kuus kuud juuksuris käinud, kuid minu kiharad küll sedasi ei lehvi! Kas on tõesti küsimus suusakiiruses?

Umbes poolel maal avastasin teeninduspunktides mustikasupi. No sellepärast ma ju tulingi siia! Kuulge, pange ikka suured sildid laudade juurde välja – SIIT SAAB MUSTIKASUPPI! Muidu aja teist taga nagu Toots rosinaid.

40.-nda kilomeetri paiku võtsin julguse kokku ja otsustasin mõned laugemad nõlvad ilma sahata alla lasta.  Avastasin, et pidurdamiseks on palju parem moodus – lasen end kükakile, teen hästi-hästi väikseks, pidurdan keppidaga ning kui vaja, siis saan ka sedasi kiiruse alla. See muidugi jäistel laskumistel väga hästi ei tööta.  Kuidas sa lased ennast jäistel rööbastel istukile, jäine rada tõmban su jalge vahelt kui liivapaber üle ja tagajärjed on veel hullemad kui Klassikokkutulekus!

Esimene kukkumine läks ka õnnelikult.  Lasin mäest puusuusamehe järel alla, lasin ta küll sadakond meetrit ees minema, kuid ikkagi tegid füüsika seadused oma töö ning peatselt olime saamas üheks.  Ei soovinud sellist füüsilist lähedust suusarajal kogeda, mistõttu keerasingi end rajale lihtsalt külili.  Keegi must üle igatahes ei sõitnud.

Kilomeetrid 43-46 oli üks suur laskumine.  Pikad ja lauged laskumised.  Ja jäine klaasist rada. Ossaa, kus saab ikka hoo sisse! Ei taha, ei taha. . .

Lõpuks jõudsingi laugele maale, mis algas umbes 46 km paiku.  Lust ja lillepidu! Lõpuks ometigi sai suusatama hakata.  Rõõmu tegid ka kaassuusatajate kannatused.  Kirusid, et neil pole enam miskit pidamist. Vaatamata kogu oma slängile, tuubidele ja möksidele. Mul olid määrdevabad Twin Skinid all ning libises ja pidas superhästi!  Miks ma peaks miskite tuubidega jändama, kui vahel peab ja vahel ei pea?

Viimane 17km tulin ainult paaristõugetega. Minu arust pole paaristõuge küll suusatamine.  Aga kuna rada oli superlibe, oli paaristõuge kõige kiirem.  Kuna esimesed 40+ km olin kulgenud ülirahulikus tempos, polnud ma selleks hetkeks ka väsinud, mistõttu viimased kilomeetrid olid võistluse nauditavamad. 

Paari koha peal olid küll lombid rajal ning mõne koha peal oli mulda rohkem kui lund, kuid see oli kevadise ilma kõrval tühine miinus. 

Plaan läbida Tartu maraton kuue tunniga päris 100% küll ei teostunud.  Stardijoonelt lõpujooneni kulus küll vähem, kui kuus tundi, kuid suusamaratonil ju netoaegu ei fikseerita.  Ent mul on tulemusest täitsa savi.  Plaan oli jääda eelviimaseks (ei suutnud!) ja jõuda finišisse tervete kontidega ning erinevalt mõnest teisest suusatajast, minul see jäisel rajal igatahes õnnestus.

Head meelt valmistab ka see, et kui ma 12km vaheajapunktis olin 3169 kohal (ehk minu selja taha jäi täpselt 87 võistlejat), siis lõpetasin enam kui 300 kohta eespool. 

Kokkuvõtteks. Tartu maraton on tõesti mõnus suusavõistlus, mida on võimalik läbida nii kolme tunniga kui kuue tunniga.  Kui kuue tunni variant on sinu jaoks OK, siis ei pea selle 63km läbimiseks väga palju trenni tegema – minulgi kogunes suusakilomeetreid vaid kolme nädala ja 300km jagu.  Ent rajal oli ka neid, kes olid sõitnud vaid 5 või 6km ja kes olid minust palju kiiremad.  Maratonirada ei ole väga raske, pikad ja suhteliselt lauged laskumised ning tõusudki tunduvad rajakaardil märksa järsemad kui tegelikkuses.

Kuid – kui keegi otsustaks korraldada lauge raja suusamaratoni (Ida-Virumaa staadionimaratoni korraldajad, äkki võtaks plaani?), siis ma oleks kohe käsi!

Ja Tartu maratoni korraldajatele – tehke need mustikasupi sildid vähemalt 10 korda suuremaks!

Tänud ka Meelisele, kes mind suusamaratonile kirja pani.

Ja loomulikult „tänu“ ka minu kunagistele kehalise kasvatuse õpetajatele, kes suusapisiku aastakümneteks täiesti ära tapsid.

Kõiki Tartu maratoni 63km tulemusi näed Marathon100 andmebaasist siit ja 31km tulemusi siit.