Miks just Espoo Rantamaraton aga mitte omamaine Tallinna maraton nädal varem? Põhjus ilmselt sarnane paljudele eestlastele – kokku sobisid sugulaste küllakutse Helsingisse ja paras aeg maratoni jooksmiseks. Kui veel Soome kolleegid just Rantamaratoni kiitsid maalilise raja poolest siis juba kevadel saigi otsus tehtud. Registreerimine on odav pool aastat ette, hiljem läheb juba kallimaks. Koduleht pole just ohtrasõnaline aga parasjagu infot andev. Ühel päeval joostakse nii maraton, poolik kui kümme kilomeetrit. Maratoonareid poolesaja ringis, teisi on rohkem. Maratoni start on kell üks päeval, ülejäänud hiljem. Rada on alguses kõigile sama ainult et lühemad maad pööravad varem tagasi. Maraton teeb ühe pika ringi ja lõpeb seal kus algaski.


Juba eelmisel õhtul läksime sugulastele külla, kes olid valmistanud suurel hulgal pastat ja kooki. Päris mõnus on see keskpäevane start. Saab kenasti välja puhata ja tavapärasel ajal tugevama hommikupudru teha. Ilm on imeline, nagu Tallinna maratonil. Päike, tuulevaikus, ca 17 kraadi sooja. Koha leidmisega probleeme ei teki, spordikeskus on kaugelt näha. Astudes autost välja satume kohe esimeste inimeste hulgas kokku meie oma jooksuguru Leili Teeväljaga, kes end sooja tegema asutab. Saame meiegi numbrid kätte ja asjad pakihoidu antud. Korraldus on siin tõesti tipp-topp. Numbriandjaid on mitmeid ja pakihoidjaid samuti. Igaüks kirjutab ise laiale maalriteibi ribale oma rinnanumbri ja paneb kotile. Kotid pannakse saalipõrandale numbrite järjekorras ritta, nii on nii panemine kui kätteandmine vaid sekundite küsimus. Väike sörk ja võimlemine ja asume stardikoridori. Ka selle korraldus on lihtne ja praktiline: koridori äärde on pandud sildid oodatava ajaga (3; 3:30; 4:00 jne) ja inimesed järjestavad end ise. Kõik on sõbralikud, ei mingit trügimist. Esimesed 5 meetrit jäävad tühjaks, keegi ei söanda end „liidriks“ tunnistada. Kui minut on jäänud siis hakkavad korraldajad lausa meelitama, et astuge ette, kes paremas vormis on. Noh, lähen siis ise ka häbelikult kõrvale piiludes esiritta. Mõned tulevad veel. Põmm ja minek.


Esimesed kilomeetrid on asfaltkattega kergliiklusteel, siis pööratakse kruusarajale. Mõnus metsarada vonkleb, tõuseb ja langeb. Üsna ruttu saab selgeks, et tasast maad siin ei tulegi. Jagub nii järske kui laugeid, pikki ja lühikesi tõuse-langusi. Ja enam-vähem nii see jääbki. Vast lausa kaks kolmandikku rajast on kruusateedel. Sekka jupikesi asfaldil ja lõpuosas ka mõned jupid sillutisel. Rada on jalale oh kui mõnus, ei mingit põrutust. Tavapäraselt hakkab juba poole peal iga langus lihastele valu tegema. Siin jalad valusaks ei läinudki. Veel üsna lõpus sain mäest alla kiire ja lõdva sammuga „trampida“ ega pidanud ukerdama nagu tavaliselt. Kuna veel viimaselgi kilomeetril oli paras küngas siis pean tunnistama, et lõpus oli toss ikka väljas, tempo langenud ja enam languses rõõmu ei tundnud. Aga rada on künklikkusele ja vonklemisele vaatamata tõepoolest maaliline. Hõre mets, väikesed lagendikud, merevaated. Vahepeal majade vahelt läbi, jälle mets ja meri, sekka väikesed jahisadamad. Lõpukilomeetrid moodsate kõrgemate hoonete vahelt läbi. Ergutajaid pole küll tuhandetes aga neid jagub kogu rajale. Nende hulka kuulus ka Soome peaminister Alexander Stubb kes jooksjaid ergutab. Hilisemate lõpetajate jutust saan aru, et ta elas kaasa ikka mitmeid tunde. Kõva sõna! Kuna rada hargneb mustmiljon korda siis oleks eksimise risk suur. Õnneks on kogu rada tähistatud valge kriidiribaga, mida pole raske jälgida ja tõepoolest igal pöördel või hargnemiskohal seisab ohutusvestiga suunaja. Joogipunktid on iga 4 km tagant, saab spordijooki ja vett. Pärastpoole ka suupisteid. Kõik on hästi sõbralikud ja abivalmis. Jääb silma, et kui meil on vabatahtlikud enamasti noored, siis siin on enamus pensioniealised.


Niisiis kulges jooks hea emotsiooniga algusest lõpuni. Kohe stardist alates jään neljandaks. Kaks meest ja üks naine võtavad tempo, millest saan aru et kaasa lüüa ei jaksa. Alguses püüavad veel kaks meest mulle seltsi pakkuda. Esimene läks kohe ette aga juba tema „ebaprofessionaalne“ välimus (trikotaažist pikk dress) ja hüplev samm annavad märku, et kauaks see nii ei jää. Paari kilomeeri pärast ta tempo langeb järsult. Teine hoiab end mu selja taha kuni poole maani ja siis miskipärast kiirendab. Vahe läheb pea saja meetrini kuid paari kilomeetri pärast temagi tempo raugeb. Niisiis kolmas mees. Katsun ikka järsematel pööretel vaadata ega kedagi tagant tulemas pole. Ei näi olevat. Veel 30 km paiku näen pikemate sirgete lõpus naisjooksjat, kellel eestlase jaoks muhe nimi on - Elina Junnila. Aasta tagasi jooksime temaga Turus koos lõpuni. Toona oli mul au teda vedada kuni 36 kilomeetrini, siis ta hülgas mu. Seekord siis juba stardist alates.


Finishistaadionile jõudes hõigatakse mu nimi ja asjaolu, et olen mehed-40 vanuseklassi võitja. Uhke tunne kestab senikaua, kuni mikrofon mulle nina alla pistetakse. Oskan pomiseda „kiitos kaikesta“ ja „kiva“. Aga siis on pea täiesti tühi ja suust tulevad seosetud mõminad – ja ma ise kuulen seda kõlaritest valjult! Oh kui piinlik aga ega seegi kaua kesta. Mulle halastatakse ja saan edasi astuda. Alles siis saan aru, et olen väga janune. Igaks juhuks kiirustan pakihoidu ja lähen dushi alla. Oh seda imet – olen seal üksi! Mulistan tükk aega kuuma vee all, soojad riided selga ja tagasi. Igaks juhuks küsin korraldajate käest nüüd juba meenuvate üksikute soomekeelsete sõnade abil, kas mulle ka mingi autasu on. Oli. Väga uhke tunne oli poodiumil seista. Kõik on nii tore, nii ilm kui inimesed!

Fotod Espoo Rantamaratoni korraldajad.